"Tsiteerid Kalev Kurge tihti, öeldes, et klaas peab läbi paistma ühtemoodi mõlemalt poolt vaadatuna. Kas sinu elus tema öeldu kehtib?"

Vladas vastab: "Mul on kogemus, et ükskõik, mida ma ka ei ütle Kalevi ja tema suure südame kohta, jääb õhku arusaam, justkui oleksin paadunud bandiit. See oli kaugetel 1990ndatel. Minu töö tema juures oli selge. Tema selekteeris ära, kes on lipsuta tüüp ja kes lipsuga. Lipsuga tüüpidega palus ta minul tegeleda. Rääkisin tulemuslikult läbi. Minu klaasid paistavad mõlemalt poolt vaadatuna ühtemoodi läbi.

Vladas rääkis ka oma elukaaslasest Helenist. "Elukaaslane Helen on mul tark naine. Kui meil tütar sündis, ei lugenud ta lapsele ette muinasjutte stiilis "kakuke kohtub hundiga ja seejärel rebasega", vaid lasteentsüklopeediaid. Lapsel tekkis juba titena sügav huvi faktide ja teadmiste järele. Nüüd vahel isegi soovin, et ta võtaks õppimist veidi vabamalt, loeks vähem ja elaks rohkem."

"Kõik tülid, pahandused, kitsaskohad ja probleemid on üle elatud. Kui olin kakskümmend aastat noorem, elasin pikka aega kahe naise vahel ja iseenda kirgede keerises nagu puberteediaegne tola, kes ei suutnud otsustada, kumba rohkem armastan, sest armastasin mõlemat ja suurde majja oleks mõlemad ka ära mahtunud, aga nad naersid mu idee välja," avab Vladas ootamatult hingelaeka. Ja lisab, et naised on targad. "Lisaks emale vedas mul ka ämmadega. Naiste tarkusest on palju tuge olnud. Täna on lihtne rääkida, aga kurat, kui armastus ikka peale tuleb, paneb ta kogu elujõu teenima seda, mida ise juhtida ei saa ega oska. Kõige pöörasem oli, kui elasin ühega ja sõitsin kogemata temaga teise naise koju, sest unustasin ära, kus parasjagu elan, ja kodud olid lähestikku – hullumeelsus!"