"Selline plaan oli küll, aga võib-olla ongi hea – üks sitt helimees vähem," nentis ta. "Muusikast olen intervjuudes palju rääkinud, iga kord patran sellest. Aga mis teha, see on minu nõrkus ja kirg. Mõni peab haarama pintsli ja maalima, teine võtma fotoaparaadi, kolmas minema psühholoogi juurde. Mina võtan pilli, pööran silmad pahupidi ja teinekord ärkan sellest nõidusest alles viie või kuue tunni pärast."

Koroonaaja masendust peletab ta sellega, et viib ellu ammuse unistuse: ta on hakanud Vaiko Eplikuga ansambli Joyguns esimest plaati lindistama.

Pikemalt saab lugeda EPLi artiklist.