Oma päevikut nüüd aastaid hiljem uuesti lugedes, valdas Marilyni tohutu emotsioonide tulv. "Ausalt, oli hetki, kus pidin tegema pausi ja törtsu nutma. Mõned katkendid panid mind imestama, kui täiskasvanuna ennast kogesin. Ja ka see, kuidas rääkisin, tuletas taas meelde, et noori ei tasu alahinnata – nad teavad ja saavad maailmast rohkem aru, kui me võib-olla arvame," ütles ta.