Sandra Jõgeva seksiajaloo raamatust: prostituute tutvustavad kaardid on kultuurinähtus
“Ma ei oska öelda, kas see on hea raamat, aga see on hästi laiale publikule, populaarteaduslik intrigeerival teemal väga kerge lugemine,” võttis Jõgeva Kate Listeri raamatu kokku.
Sandra Jõgeva, kes on aastate jooksul arvustanud, näinud ja lugenud kõiksugu seksiteemalisi filme, saateid ja projekte, leiab, et kui raamatus oli ka mõni asi, mis teda üllatas, siis enamasti korduvad samad teemad. “Väga paljud teemad on hästi tuttavad. Ta toob isegi Sigmund Freudi omamoodi kurioosumina esile,” rääkis Jõgeva.
Raamat algab lingvistikaga ehk autor võtab ette kõiksugused suguelundite sünonüümid ning selgitab lahti, kust need tulevad ja miks nii paljudki neist on roppused. “Ropendamise mõte ongi öelda midagi, mida ei peaks ütlema. Kui sellel ei oleks seda konnotatsiooni, siis see oleks täiesti mõtetu.”
Kuna raamatu on kirjutanud naine, siis vähemalt Grete Lõbu arvates see selgitab, miks sellel on naiselik lähenemine. Sandra Jõgeva aga arvab, et sellel on tänapäevane lähenemine ning toob välja autori justkui vabandussõnad, et terves loos on mainitud vaid kahte sugu. Seda seetõttu, et enamus inimesi kuni tänapäevani arvasid, et inimesed jagunevad vaid meesteks ja naisteks.
Seksist rääkimine on ehk keeruline ka tänapäeval, sest tegu on kontrollitud tegevusega ning erinevad kogukonnad on pannud oma liikmetele sellega seoses teatud piirangud, arvab Jõgeva.
Sandra Jõgeva jaoks oli raamatus kõige enam üllatusi just prostitutsiooni kohta. “Ma ei teadnud, et üheksakümnendatel jätsid prostituudid Londoni telefoniputkadesse enda hoorakaarte. Sellised graafilised teosed, kus oli väike tekst, soovitus endale helistada, siis joonistatud pilt, võimalikult odavalt toodetud, ja neid hakati koguma. Üheksakümnendate hoorakaarte loetakse praegu kultuurinähtusteks või muuseumi eksponaatide laatseteks asjadeks. Mis on praeguseks kadunud, sest kadunud on ka telefoniputkad. Ja tänapäeval reklaamivad prostituudid end internetis.”
Raamatus on juttu ka 18. sajandil kasutuses olnud Michelini giidist, mis oli koostatud tuntud kupeldaja poolt koostööd kuulsa luuletajaga. Koos kirjeldasid nad kõiki Londonis tollel ajal tegutsenud prostituute. Kui keegi tahtis raamatusse saada, siis pidid nad koostajale maksma ning hilisemast teenistusest ära andma viis protsenti. Nad pidid ka kinnitama, et nad on füüsiliselt terved, ja kui nad valetasid, siis pidid nad trahvi maksma.
Grete Lõbu leiab, et raamat on kirja pandud lustlikus stiilis ja ta tihti itsitas mitme koha peal. Sandra Jõgeva sekundeerib seda arvamust, täpsustades, et tema jaoks on see nagu püstijalakomöödia.
Sellest raamatust saadavaid infokilde võib kasutada selleks, et näidata end seksivaldkonnas targemana kui sa tegelikult oled. Jõgeva leiab, et raamat on mõeldud kiireks ja kergeks tarbimiseks.
Jõgeva toob välja, et valdkonda ja selle ajalugu tundvate inimeste jaoks raamatus ehk palju uut infot pole. Selles presenteeritud kurioosumid ehk need, mis toimusid inimeste seksielus viissada aastat tagasi, on pigem vana info. Kuna tegu on kergesti tarbitava sisuga, siis soovitab Jõgeva seda lugeda kõikidel, kes tunnevad seksiajaloo vastu huvi.
