Kethi on siiani vastu võetud isegi väga hästi, paremini, kui oleks oodata osanud. Üks asi on vastu võtta kaugelt tulnud külalist, aga kui on küsimuseks tema vastuvõtmine suguvõssa, tehakse tema suunas ehk vahel ka teravat huumorit. Kõige tähtsam on, et Kethit austatakse ja armastatakse. Koos isaga lausub ta tooste, emaga valmistab hatšapurit, teeb mu nooremale õele soenguid ning erinevalt minust suudab mu sõpradega jalgpallist rääkida.