EKSKLUSIIVKATKEND | Neeme Raud sõltuvusest raamatus "Kainus": kõige pimedam on enne koitu

Ilmus ajakirjanik Neeme Raua ja sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu kauaoodatud ühisraamat "KAINUS - sõltuvustest vabaks."

Avaldame eksklusiivkatkendi värskelt ilmunud raamatust , milles avalmeelselt kõnelevad sõltuvustest kaks ise sõltuvuslõksus olnut autorit.

Raamatu autor on pikaajalise kogemusega sõltuvusnõustaja Kaja Heinsalu, kellega süvitsi vestleb sõltuvuse teemal ajakirjanik ja raamatu kaasautor Neeme Raud. Kuna nii Kajal kui ka Neemel on olnud väga isiklik kogemus sõltuvusega, siis teavad nad täpselt, mida sel teemal küsida ja mida ka vastata.

Nad teavad, kuidas sõltlane mõtleb ja mida ta tunneb ning kuidas teda aidata

Loe siit raamatu katkendit.

Kes tule kustutas?

Kuigi tegelikult on siin päris hea redutada, pimedas. Keegi ei näe. Muidugi, kui vaid alkohol ega ained otsa ei saaks. Ilma nendeta ei ole tore. Aga pole mõnus ka nendega enam. Pidu on ammu läbi, nüüd on vaid tiksumine, mõni kõrgem noot, kui kraam jälle mõjuma hakkab ja soojajuga läbi keha jookseb, ning siis – valetamine, peitmine, ärakukkumised, auklik uni, punsunud nägu. On silmapiirini ulatuv troostitus ses poolteadvusetus halluses.

Ärgata enam ei tahakski. Et olla veel ühes lahja piimakohvi värvi päevas teiste samasuguste reas. Mõrkjat kokteili pakub enesehaletsus, kus pettumusega iseendas segunevad katteta lubadused, väljailmumata jäämised, tagasi maksmata võlad. Siis tuleb pime viha, et süüdi on kõiges ikkagi muu maailm, kus sellest, et mina olengi väga eriline, ei ole kunagi aru saadud. Õhtu jõudes jääb pimedas kapslis uuesti vaiksemaks. Musti tiibu hakkavad sirutama taas hirm, õud, masendus ja meeleheide.

Vahel juhtub peast läbi triivima ka mõte päris kaineks saamisest. Kuid seesmised hääled ragistavad otsemaid vastu: mis mõttes selgeks, puhtaks, päris segi läinud või? Kainus on ju kannatus ja elu nagunii juba läbi! „Ära võta peale, jah, ära tarbi ja jälle on sul tuumapohmell,“ sosistavad nad. Ja
jääknähtude põrgus värisevad käed, keha nõrgub higist, süda peksleb, peas tiksub stopperina rahutus ning kõike katab tekina surmahirm. Ning siis – kui ka see läbi saab? Siis tuleks küll mõneks ajaks kainus, aga algaks ka uus igapäevane võitlus endaga: et millal jälle alustada võin? Kuid, kummaline, mõtted peas visklevad ikka edasi: ent mis siis ... mis siis, kui seal teisel pool tulebki lõplik otsus, et ei võtagi enam? Kui tekibki soov uuesti päriselt elama hakata? Kui selgub, et elu ilma kangema kraamita ongi võimalik, ja iluski? Ei noh – aga kui prooviks? Paneks tule uuesti põlema? Kus on lüliti?

KÕIGE PIMEDAM ON ENNE KOITU

Ei leiuta jalgratast ükski sõltlane.

Kas alustamegi esimest vestlust ikka nii, nagu raamatud sõltlastest sageli algavad: olin, jah, joodik, aga nüüd olen kaine ja tahan iga hinna eest teisi aidata? On see ka sinu lugu, Kaja?

Ma tegelikult ei taha enam oma joomalugudest rääkida, sest neis ei ole mitte midagi erilist. Kõigi sõltlaste lood on ühel hetkel väga sarnased. Huvitav ongi see, et kõik jõuavad varem või hiljem üsna sarnasesse punkti ja reageerivad alkoholile ja ainetele lõpuks ikkagi sarnaselt: tekivad sarnased higistamised, värinad, unetus, depressioon ja sealt edasi läbi tõusude ja mõõnade, mis viib elu järjest suuremasse kaosesse. Ükski sõltlane ei leiuta tegelikult jalgratast, ei juues ja tarvitades ega kaineks saades. Ma ütlengi nüüd, et 25 aastat tagasi olin ma täiesti tavaline alkohoolik.

Endale lõpuks päris ausalt tunnistamine, et olengi joodik või narkomaan, on erakordselt raske, tean seda ise. See mõjub kui kirvehoop teadvusele. Pikka aega pakuvad varju asendussõnad, mida kasutame: mõnuainete kuritarvitaja, haige, sügavas depressioonis jne. Aga kindlasti mitte joodik,
mitte narkar, mitte junkie1, sest sinna põhjakihti mina ju ei kuulu. Ka ise võitlesin enese vastu lõplikult – ja julmalt – ausaks muutumisega üsna pikalt, kuid lõpuks tunnistasin seda. Ilma ei saa eluga edasi minna. Kui kaua sul päris aususeni aega kulus? Tunnistamiseni, et olidki joodik?

On nii, et endale tunnistada, et olen alkohoolik, ongi üks raskemaid asju. Me võime leida sellele ilusamaid ja teaduslikumaid nimetusi, aga sisu jääb alati samaks. Reeglina on selle tingimusteta tunnistamine kõige olulisem ja murrangulisem punkt. Minu jaoks oli tunnistamine suur alandus ja kergendus samaaegselt. Olin suures augus ja oma probleemi mitte tunnistamine oleks
tähendanud edasi kaevamist, tunnistamisega aga andsin endale võimaluse labidas kõrvale visata ja hakata otsima väljapääsu.

Selles kohas elus, kus su maailm muutus ikka väiksemaks ja pimedamaks, auk sügavamaks, olid sa, nagu ise oled öelnud, neli-viis aastat? Tegelikult umbes samasugune oli ka mu enda elu eelmise peatüki lõppvaatus, nagu tavatsen öelda. Jah, minu teekond sinna lõpp-peatusesse alkoholi tarvitajana oli neli-viis aastat, seda tõusude ja mõõnadega. Eks algab ju napsitamine ikkagi üsna nii-öelda normaalse joomisega. Käest läheb asi hiljem, kui sa ei varja teiste eest enam ainult joodud koguseid, vaid hakkad varjama kõike, mis sellega kaasneb. Mina olin oma joova elu lõpuks lukustanud ennast üksi koju ja maailmale end enam näidata ei tahtnud.

Aga seal toas ei olnud sa tegelikult ilmselt ikkagi päris üksi? Sa ju tead, kes sulle seltsi pakkusid? Õud, hirm, masendus, meeleheide – need on need neli „sõpra“ seal kinnises toas, keda ma hästi mäletan. Sõltuvus on tundeelu haigus ja füüsilisest pohmellist veel hullem on emotsionaalne seisund, mida tunned. See ei ole ühelgi sõltlasel teisiti. Need „sõbrad“ on sinuga ja oled kaotamas lootust paremale tulevikule. Mõtledki, et oled kõik oma elu võimalused kaotanud, ei näe mingit muud väljapääsu kui edasi juua või narkootikume teha, sest see on ainus, mis annab natukenegi leevendust. Nii sulle vähemalt sellel hetkel endale tundub.

Vii meid sinna pimedasse kohta veelgi sügavamale sisse.

Seal sügaval ongi ainult üks unistus ... et jook ja ained ei lõppeks. Ärgata enam ei taha, sest siis oled päriselt ka pettunud, et oled ikka veel elus. Pigem tõmbad end mõneks tunniks uuesti magama. Ja siis hakkab kõik uuesti otsast peale. See on seisund, kus ei saa ilma alkoholi ja aineteta ja ei saa ka alkoholi ja ainetega enam tegelikult. Mäletan, et minu unistus oli, et voodi kõrval oleks suur viskipudel, mida jala peal saaks keerata, ilma voodist tõusmata, ja et peaparanduseks oleks külmik käeulatuses, et sealt ilma tõusmata külma õlut võtta. See on see koht, kus päeval enam kardinaid eest ei tõmba ja telefonile pole põhjust vastata, sest see võiks meelde tuletada välist maailma, kuhu me enam ei kuulu.

Kui kauaks sina end oma musta kapslisse lukustasid?

Tegelikult oli üksildast troostitut joomist umbes aasta. Kusagil 20-aastaselt oli minu ja alkoholi suhe veel okei ja sellel ajal ei oleks ma mingil juhul valmis olnud alkoholi tarvitamisest loobuma. Oma „põhja“ leidsin 26-aastaselt, viis-kuus aastat hiljem, kui nii töö kui eraelu kokku jooksis. Alkohol näis selles olukorras ainsa väljapääsuna, et enda enesetunnet parandada. Kuidas ma jõin, seda siin täpsemalt kirjeldama ei hakka. Aga kindlasti ei tohi ma ära unustada oma põhja ja põhjust, miks kaine elu kakskümmend viis aastat tagasi algas.

Kuigi on neid joodikuid ja narkomaane – jah, ma kasutan ikka ausalt neid karme sõnu –, kes hakkavad hiljem kiitlema, et minu joomahood olid ikka nii jubedad, et enesetapp oligi peaaegu juba tehtud, et ma olin tegelikult ikka ägedam alkašš või narkar kui kõik teie siin.

Ma arvan, et igasugune võrdlemine on kaineks saamisel vaja lõpetada. Et mina olin eriline, jõin viina nagu vett või olen eriline, sest jõin ja kannatasin seeläbi palju rohkem kui teised eales. Selline
jauramine või hooplemine takistab tunnistamast, et oldi täiesti tavaline sõltlane, kel olid kõik nähud ja samad asjad, mis teistel teadlikult tervenemist alustavatel sõltlastel.

Alustad sageli sinu poole pöörduvate abivajajate nõustamist rõhutades, et sa ei ole arst.

Ma arvan, et nii on õige alustada. Ma ei olegi arst. Ma ei kirjuta välja ravikuuri. Minu nõuanded ja soovitused, ka siin raamatus, ei ole täiel määral teaduslikud, vaid põhinevad isiklikul kogemusel. Kui abivajajatega kohtun, ütlen alati, et ei oska kedagi õpetada, kuidas mõõdukalt juua, aga seda, kuidas kainelt elada, sellest üht-teist tean ja selles olen ma valmis toetama. Ma olen elus õppinud erinevaid ameteid ja lõpetanud mitmeid koole, medõest kuni ärijuhini, aga see, miks inimesed minu juurde tulevad ja miks ma tahan, et nad minu juurde tuleksid, on ikkagi see, et tahan anda neile edasi oma teadmisi ja kogemust sellest, kuidas kainus saavutada, kuna tean, kui keeruline see võib esialgu tunduda.

Ametinimetus on sul kogemusnõustaja? Seega, kogemustega sõltlane, kes nüüd, kainena, teistele oma elust peatükke räägib? Umbes nii, nagu Ameerika reklaamides öeldakse: kui mina seda suutsin – kaineks saada –, suudate teie ka?

Ise ütlen enda kohta sõltuvusnõustaja. Minu kogemus ei ole siinkohal see, millele keskendume. Ma ei saa ja ei tohi eeldada, et kõik on nagu mina ja tehke täpselt nii nagu mina. Minu peamine ülesanne on aidata mõista, mis on sõltuvus, kuidas sõltuvusainete tarvitamine on mõjutanud elu ja, kõige olulisem, kuidas sõltuvusainete tarvitamine lõpetada ja õppida kainelt elama. Esimeses etapis on kõige olulisem, et inimene jõuaks mõistmiseni, et emast ei saa kunagi enam normaalset alkoholi ega ka teiste keemiliste ainete tarvitajat ja alatiseks jääb oht tagasi langeda. See on väga suur elumuutus, mis kaineks saades tehakse. Juttu, et kõik on kinni vaid enda otsuses, et täna joon ja tarbin ja kohe ägedalt ja siis otsustan, et homsest olen kaine, on endale ilus rääkida. See on enesepettus ja soovunelm oma kõikvõimsusest – vaat MINA suudan, kui vaid nii otsustan. Reaalne elu on aga see, et suurem osa neist, kes seda usuvad ja selleks midagi peale suurte sõnade ja
kõlava otsuse ei tee, langevad varem või hiljem vanasse mustrisse tagasi. Muutus nõuab pühendumist ja tööd, ühtegi kerget ja kiiret teed selleks mina ei tea.

Nüüd võib öelda, et tänu oma kahekümne viie aastasele kainusele on
sinust saanud kainusealane professionaal?

Nii ma endast küll ei mõtle, aga jah, ma usun sellesse, mida teen. See ei ole minu enda loodud metoodika, toetun oma töös suurel määral 12 sammu programmile ja olen seda kohandanud oma
kogemuse ja teadmiste järgi nii, nagu olen õigeks pidanud. Minu tervenemise teekond kestis 20 aastat ja kõik, millega tegelesin, oli vabatahtlik ja heategevuslik. See oli oluline osa minu
enda tervenemisel. Mingil hetkel vabatahtlik töö ammendub ja üsna loomulik oli see, et jätkan nõustajana professionaalsel tasandil.

Ikkagi – miks sa otsustasid hakata tööle nõustajana? Inimesed, kellega sa kohtud, ei ole sageli, vähemalt esialgu, kõige paremas sotsiaalses vormis, on väga katki, see ei ole emotsionaalselt kerge töö.

Ma olen täiesti veendunud selles, et meil on elus kindel eesmärk, ehkki see võib kõlada kuidagi suureliselt. Kui ma alustasin tööd nõustajana, teadsin kindlalt, et pean seda tegema, ja pole kordagi
kahetsenud. Vabatahtlikult töölt nõustajatööle üleminekul oli mitmeid küsimusi, mis pidin enda jaoks ära lahendama. Kõige keerulisem neist oli oma teenuse eest hakata raha küsima. Kuna
jätsin maha oma põhitöö, ei olnud selleks teist võimalust. See küsimus lahenes minu jaoks üsna varsti, kui nägin, et see toob kaasa rohkem kasu kui kahju.

Kasu all pean silmas muutusi väga paljude inimeste eludes. Esimesel kahel aastal töötasin kahes keskuses. Ühes pakuti nõustamist tasuta ja seal olid vastuvõtuajad enamasti tühjad. Teine oli tasuline ja nõudlus oli just seal oluliselt suurem. Ma arvan, et inimesel peab olema valik ja täna on Eestis võimalik saada abi nii tasuta kui raha eest. Seda abi, mille eest maksti, väärtustati
rohkem ning vastuvõtuajad täitusid oluliselt kiiremini. Alkoholi ja narkootikumide eest tuleb alati maksta, keegi ei oota, et seda peaks tasuta saama.

Ütled ausalt kohe ka seda, et kõigil, kes oma kainuse suurelt ette võtavad, ei pruugi see õnnestuda. Väidetakse, et õnnestumise protsent on 50/50.

On see tõesti nii ränk?

Pigem ütlen nii: see võib kõigil õnnestuda, aga garantiid ei ole. Sõltlane on sõltlane terve elu, aga ta võib elada nagu terve inimene, kui oma nõrka kohta meeles peab. 50/50 on number, mida ikka
ja jälle välja tuuakse. Olgu öeldud, et veel 50 aastat tagasi oli paranejate arv üsna nulli lähedal. Igasugune statistika sõltlaste puhul on muidugi väga spekulatiivne. Ma saan öelda, et mul on
kolmekuulises raviprogrammis olnud aegu, kus ei ole olnud ühtegi tagasilangejat. Aga kui mõõdame sama gruppi poole aasta pärast, on see number teine, kuna on libastumisi. Kui mõõdame aasta pärast, on number jälle teine. Kui mõõdame viie aasta pärast, on see
veelgi muutunud. See näitab, et üheski programmis osalemine ei anna inimesele kindlust, et ta jääb kaineks kogu järgnevaks eluks. Oluline on alustatud eluviisi jätkamine. Vahel lausa hambad ristis,
iga hinna eest. Hirm, et tulevikus hakatakse uuesti jooma, on mu gruppides paljudel. Siin annan väga lihtsa soovituse: tee sama, mida esimesel kolmel kuul, kui soovid sama tulemust ka kolme
aasta pärast. Korda seda, mis sulle edu on toonud. Ja edu tähendab muidugi kainust.

Kaks inimest kinnitasid minu jaoks, mida see 50/50 tegelikult tähendab. A sai kaineks. Kahjuks oli joomine ta tervist juba nii mõjutanud, et ta ikkagi suri aasta hiljem. Aga suri kainena. B jõi ennast surnuks. 50/50. Rohkem selliseid surmajuhtumeid ma oma gruppidest ei tea, aga et sõltuvus võib olla surmaga lõppev haigus, on üsna kindel. See võib olla vaid aja küsimus. Laias laastus võib
ennustada, et paljud, kes hakkavad seda raamatut lugema ja neid soovitusi kuulda võtavad, suudavad teha oma muutuse. Lähtume ikkagi mündi heast poolest. Aga ma ütlen ka seda, et ise sain kaineks alles siis, kui otsisin abi. Nii et esimene samm on tehtud, kui juba on tulnud mõte, et vaja on abi leida.

Kas üks väike õlu siin-seal on sõltlase jaoks tagasilangus? No olgem ikka realistid, hüüavad paljud, üks väike õlu ei tapa! Või tapab?

Tagasilangus algab esimesest õllest, mitte teisest ega kolmandast. Sõltlase soovunelm on see, et kord saabub päev, mil saavutatakse kontroll alkoholi- või uimastitarbimise üle, et osatakse õigel hetkel peatuda. See ongi see „vaid ühe õlle“ lugu. Üldiselt tähendab esimene õlu seda, et päeva-paari pärast võetakse järgmine õlu või kaks. See ei vii inimest kohe tsüklisse. Tagasilanguseni viib rida kontrollitud tarbimisi. Kuid tee tagasi on alanud.

Kord tuli vastuvõtule noor mees, kolmekümnendates. Oli augustikuu ja ta ütles, et kogu aasta peale on tal olnud kolm alkoholivaba päeva. Alustasime kohe nulltolerantsiga ja ta suutis ilma tagasilanguseta olla kolm kuud kaine. Libastumine tuli töölähetuses, kui ta ootas lennujaamas kojulendu, mis 10 tundi hilines. Olime varem koos väga detailselt läbi planeerinud kogu ta reisi ning ta viibis võõras riigis silmitsi vanade harjumuste ja kohtadega ligi kolm nädalat. Midagi ei juhtunud. Libastumine toimus tagasiteel, kui lend edasi lükati. Korraga ei olnud tal plaani, oli vaid ärritus ja väsimus. Mulle helistas ta olukorras, kus oli juba kolmandast lennust maha jäetud, sest oli lennukile saamiseks liiga purjus. Edasi jätkas ta uuesti kainena, kuid oli ühe olulise kogemuse võrra rikkam: ühest õllest piisas, et kontroll täielikult kaotada.

Kui palju inimesi sa oled suutnud aidata? Kui ütled, et paljusid, tahan konkreetsemat vastust.

Minu poole pöördunud inimesi on aastate jooksul olnud sadu. Oluliselt raskem küsimus on see, kui paljud nende hulgast on ka abi saanud. Annan endale väga selgelt aru, et ma ei ole imeinimene, kes suudaks kõiki aidata, sest kaineks saamisel on igaühe enda roll ja vastutuse võtmine väga suur. Lähtun alati sellest, et igal inimesel on võimalus, olenemata sellest, kui sügavale ta on langenud. Kui ma seda ise ei usuks, poleks võimalik seda tööd teha. Ma ütlen ja ka mõtlen seda, et kainus, ja õnn, mida see tegelikult sõltlase ellu toob, ei ole lotovõit, st ainult teatud hulk pileteid võidab. Kõik võivad võita. Küsimus on selles, kes on need, kes ei võida. Millest see sõltub? Mida teevad valesti need, kes kaineks ei saa? Kas see sõltub haridusest, heast väljanägemisest, materiaalsest seisust, vanusest? Tegelikkuses ei sõltu see mitte ühestki eelnimetatud asjast. Kõige olulisem on suhtumine. Ja sageli tuleb muuta suhtumist kõikidel olulistel tasanditel.

Milliseid barjääre sul tuleb abiprogrammi tulijate peades kõige enam lammutada?

Üheksa igast kümnest minu poole pöördujast püüab mind esimesel kohtumisel veenda, et neile ei sobi mingil juhul grupikohtumised, mis meil toimuvad, sest nad ei ole grupi-usku. Küsin seepeale, kas nad on kunagi grupikohtumisel käinud. „Ei ole,“ vastatakse, „aga tean, et mulle see ei sobi.“ Sageli öeldakse, et on ka hirm kohata grupis kedagi tuttavat. Siis ma palungi: usalda mind, usalda
kogemust, mis on aidanud paljusid inimesi enne sind, unusta mõte sellest, et oled eriline, ja tule proovi. Kohe tingimuste esitama hakkamine – mis sobib ja mis ei – on üks suuremaid takistusi, mis kaineks saamise ees seisab. Neid, kes saavad grupihirmust üle juba esimesel korral, on enamus. Üsna kiiresti mõistetakse, et kõige rohkem saadaksegi tuge teistelt grupi liikmetelt, kelle ees ei pea olema parem ega halvem, ei ole vaja teeselda, sest kõik teavad täpselt, mis sinuga toimub. Väga kiiresti tuleb mõistmine, mida tähendab mõte „Sa ei ole üksi“. Üksildus on üks joomise ja uimastite tarvitamise tõsisematest sümptomitest, üksinda ja eraldatuses taastuvad inimesed väga harva.

Nüüd küsin küsimuse, millele vastust ise tean, aga ikkagi, et oleks väga selge: abiprogramm, mida juhid, ei anna ju kellelegi tunnistust, et nüüd, palun, oletegi kaine ja kõik on korras?

Ei-ei. Nii see ei ole, et surun lõpuks kätt ja ütlen: „Nii, terve!“ Kolmekuise programmi ajal püüame pidevalt leida lahendusi, edasi elamise ja mõtlemise viise, mis jäävad inimest toetama hiljemgi, millega ta saab ja peaks ise jätkama. Kainus ongi teekond, pidev areng. See ei ole miski, mis lõppeb kolmekuise programmi järgse diplomiga, kus seisab, et sa ei puutu oma elus alkoholiga enam kunagi kokku ja nüüd tuleb käia vaid aastas korra kainuskontrollis. Me ei saa pakkuda lahendust sõltuvusele ja uut elu, kui ei lähene sellele läbi erinevate tasandite. Kui ei anna inimesele tööriistu, kuidas konstruktiivselt edasi tegutseda. Ilma abi ja selge nägemuseta oma kainusest leiab ta endale uue sõltuvuse või jätkab vana aine tarvitamist.

Olen palju kuulnud, et inimesed joovad või tarbivad uimasteid sellepärast, et on soov olla enda arvates „normaalsed”. Nad tunnevad, kardavad, et kui on teistsugused, on raske ühiskonnas hakkama saada, sobituda. Põhjus, miks ma hakkasin tarvitama, on see, et ma ei sobitunud varem.
Nii räägitakse.

Ained võtavad barjäärid maha. Narkootikume hakkavad tarvitama sageli väga noored inimesed. Palju on minu ees olnud lugusid sellest, kus noored on tundnud end varakult tõrjututena. Vahetavad küll kooli ja sõpru, aga ikka midagi ei muutu – ikka on tõrjutud. Ja nii võetakse appi narkootikumid, mis aitavad paremini sobituda keskkonda. Sageli on seltskonda kuulumise soov üks põhjusi, miks hakatakse jooma. Alkohol ja narkootikumid on superühendajad.

Kas sinu töö eesmärk on kainus?

Eesmärk on teadlik kainus. See tähendab, et teadvustame endale põhjusi, miks alkoholi ja ainete tarvitamine lõpetada. Sisuliselt tähendab see elu täielikult ilma sõltuvusaineteta, me ei tarvita neid mitte mingil viisil, mitte mingites kogustes ega põhjustel. Täielikult nulli peal olemine on kõige lihtsam viis tarvitamine lõpetada, sest me ei ärata oma ihasid, mis viiks kontrolli kaotamiseni. See algab otsusest teha iga päev valik olla täna kaine.

Kas ka sina, pärast 25 aastat kainust, langetad siiani iga päev endiselt otsuse olla kaine? Et päev korraga?

Mina täna ei vali enam midagi, sest tean, et minu tee on olla kaine. Ma ei esitagi seda küsimust enam, et kas joon või ei. Aga esimesed aastad elasin päeva korraga. Võtsin iga päev kokku oma energia, suunasin tänasesse päeva, ei tegelnud mineviku haletsemise või nukrutsemise või fantaseerimisega, et kas tõesti mitte kunagi ei saa enam juua või millal ikkagi saab – äkki aasta pärast? Mõistan aga siiamaani, et sellest, mida ma täna teen, sõltub minu homne päev. Vabadus uuesti jooma või tarvitama hakata ei kao mitte kuskile. Kui tundub, et kaine elu ei ole parem, võid teha otsuse uuesti alustada. Aga mina tunnen siiani, et mul ei ole põhjust teistpidi otsustada.

Millisele teekonnale me selle raamatu kätte võtnuid tahame kaasa võtta? Keda oma teekonnale ootame?

See on teekond iseendani jõudmiseks. Kõlab ehk paatoslikult, aga nii see on. Jõudmine selleni, kui otsuseid ei mõjuta enam sissevõetud keemilised ained, olgu siis tegemist alkoholiga, mille komponent on etanool, või muu keemiaga, ning nende lühemad või pikemad järelmõjud. Kõik algab aga ikkagi mõistmisest, et ma ei saa üksi hakkama, ja tunnistamisest, et vajan abi. Selle otsuse peab igaüks ise tegema. Ning siis võib ta meiega otsemaid liituda.