Kroonika peatoimetaja Ingrid Veidenberg Tartu Ülikooli ajakirjale Peegel: “Ka rikkad nutavad“-stiilis lood liigutavad meie lugejaid kõige enam
Avaldame kooskõlas veebiajakirjaga Peegel täismähus ilmunud loo. Autoriks on Kiiri Toomberg:
Viimased veerandsada aastat on ajakiri Kroonika toonud lugejateni tuntud inimeste elu glamuurses ja kõmulises võtmes. Sellest, kuidas väljaanne on suutnud kõik need aastad enda lugejaid hoida ning mil määral on ajakirja sisu läbi aja muutunud, avab Kroonika pikaaegne peatoimetaja Ingrid Veidenberg.
„Algusaja Kroonika oli midagi hoopis erinevat sellest, milline on see praegu. Esimene peatoimetaja Maire Aunaste püüdis sellest teha kultuuriväljaandele sarnast, pikkides sisse ka seltskonnapilte üritustelt ja mõned intervjuud tuntud inimestega,“ kirjeldas Veidenberg.
Kroonika esimene number ilmus 10. jaanuaril 1996 ja selles said sõna näiteks Torontos elanud president Lennart Meri esimene abikaasa ja poegade ema Regina Meri, lavastaja Mikk Mikiver ning Austraalias treeniv Erika Salumäe, kes meenutasid uue aasta saabumist. Seltskonnapiltidel naeratasid pidulised Estonia aastavahetusballilt. Kroonikat tollal omanud ajalehe Postimees vastutav väljaandja Mart Kadastik kirjutas oma kolumnis, et Kroonikas ei ole mingit poliitikat, pommiplahvatusi ega muud vägivaldset, vaid taotleb inimlikku pilti inimestest.„Me teame juba, mitu aktsiat ja autot on ühel või teisel riigimehel. Kahjuks on meil väga lünklikud teadmised selle kohta, mitu naist, last või ämma on Eesti ühiskonnategelastel,“ kirjutas Kadastik.
Sirvides väljaannet edasi, järgnes ülevaade aastavahetusel uksed avanud uue ööklubi Dekoltee ehitusmaksumusest, ruutmeetrite arvust ja omanikeringist. Avapeol viibijad jäid paraku saladusse.
Ülo Tuulik vaatas Paul Kerese 80. sünniaastapäeval tagasi suurmeistri elule ja Peeter Volkonski kirjutas emotsionaalse järelehüüde muusikateadlasele Leo Normetile. Mustvalgetena ilmusid lastelehekülg „Kroonika Kronnu“ ja huumoriküljed „Kaabak. Rahva tõelised gaasid“, mille lood kirjutas Peeter Volkonski. Kolm meest köögis: Peeter Kard, Karl Martin Sinijärv ja Uno Maasikas õpetasid tegema erinevaid sööke. Tervel leheküljel avaldati ka üks Indrek Hirve luuletus.
Ajakiri ilmus esimesel aastal 48-leheküljelisena, millest 16 lehekülge olid mustvalged.
Praegu populaarset seltskonnaajakirja muidugi sellise sisuga ette ei kujuta. „Kokkuvõttes oli algusaja Kroonika üks suur segapudrukapsas, kus peatoimetaja ei saanud aru, mida temalt nõutakse ja toimetus kirjutas seda, mida ise parasjagu soovis. Puudus kontseptsioon ja nišitunnetus, head allikad ning julgus kirjutada eraelust,“ kirjeldas praegune peatoimetaja Veidenberg.
Olukord hakkas muutuma kolme kuu pärast, kui ajakirja peatoimetajaks sai Einar Ellermaa. Tema kontsept oli täpsem – kirjeldada tuli rohkem kuulsuste elu, sest just selle järgi janunes lugeja kõige enam. Ellermaa peatoimetajaks saamise ajal naases lapsepuhkuselt ka Veidenberg, kes asus kirjutama lugusid, millega oli nii Liivimaa Kulleris kui ka hilisemas Liivimaa Kroonikas algust teinud – avameelsed kuulsuste pihtimused ja kõmulised lood populaarsete inimeste elust. 1997. aasta märtsis tegi Mart Kadastik talle ettepaneku asuda Kroonika peatoimetajaks. „Ja ega siin olnud midagi pikalt mõelda, väljakutse oli erutav ja võimalus ambitsioonikas“, meenutas Veidenberg.
Uues rollis asus Veidenberg esmalt komplekteerima meeskonda, et saada kokku inimesed, keda valdkond huvitab ja kelle silm särab. „Sa pead olema lisaks uudishimulikule loomule ka julge, empaatiavõimeline ja seltskondlik, sest info saamiseks tuleb külastada kõikvõimalikke pidusid ja prallesid, suhelda kuulsustega ilma filtriteta ning pühenduda seltskonnaelule ka väljaspool ametlikku tööaega“, kirjeldas Veidenberg.
Juba augustis 1997 tähistas Kroonika 60 000 tiraaži saavutamist suurejoonelise peoga Carina restoranis. Ajakirja trükiarv tõusis veelgi, jõudes paaril nädalal koguni 70 000. Nagu vanal heal nõukaajal, mil üleriigiliste päevalehtede tiraažid olid üüratud.
„Mida tegime õigesti: tabasime lugeja ootusi ja koondasime Kroonikasse lood kuulsustest, kellega pidevalt juhtus midagi. Esitasime lugusid skandaalses ja kõmulises võtmes, pakkudes juurde ahvatlevaid fotosid. Ja see töötas,“ sõnas Veidenberg.
Veidenbergi sõnul suutsid kõige enam üllatada noored tegusad naised, kes end esikaane foto tarbeks lahti riietasid. Beatrice, Elektra, Kristiina Heinmets, Nexuse tüdrukutebändi liikmed ja paljud teised. Nendele sekundeerisid juba küpses eas naised, kes samuti püüdsid tähelepanu just ihuvõlude presenteerimisega: ärinaine Terje Aru, Tallinna abilinnapea Eve Fink, Soome kuulsa disaineri Ristomatti Ratia abikaasa Anu Saagim ja teised. Alastusest sai kaubamärk: Kroonika on koht, kus oma seksapiili näidata. „Sageli algas fotosessioon siira küsimusega: „Kas ma pean lahti ka riietuma?“ meenutas Veidenberg.
Kõige enam pakkusid huvi lood, kus tuntud inimesed rääkisid avameelselt oma eluraskustest ja suhete keerdkäikudest. Esimesena tegi kõmuliste eraeluliste lugude otsa lahti kunagine ETV telediktor Merle Randma, kes tõi esikaaneloos välja, kuidas abikaasa teda pettis ja kuidas ta teda kui panter pesulaos jälitas ning vääritult teolt tabas.
„Sageli imestatakse, kust Kroonika oma lugusid saab ja mil viisil info meieni jõuab. Vastus on väga lihtne: inimesed ise räägivad ja teevad koostööd,“ rääkis Veidenberg.
Veidenbergile meenus ka lugu toonasest Tallinna abilinnapeast Eve Fingist, kes sai kurikuulsaks fotoga, kus toetab oma avara dekoltee toolileenile, kaelas rippumas suur kullast rist. Eesti Päevalehes ilmus seepeale Hannes Rummi kolumn, pealkirjaga „Hiidpaljastiss“.
Ka teine Tallinna abilinnapea läheb Kroonika ajalukku: Mait Metsamaa suurustlev elu ja selle tipuks Kroonika ajakirjanikule Esta Kübarsepale oma koduses mullivannis intervjuu andmine. Vabariik oli veel noor ja kõik, kes midagi saavutasid, tahtsid seda kohe näidata ka Kroonikas.
„Varanduse näitamine oli in. Kes hüppas pildi tegemise ajal oma Mercedese kapotile, kes kutsus lahkelt magamistuppa, lubas pildistada uhkeid kardinaid või vannitoaplaate,“ lausus Veidenberg ja lisas, et Kroonikat hakati kõikjale kutsuma. „Mitte ükski suurem üritus, pidu või vastuvõtt ei kulgenud ilma Kroonika kohaloluta ja see on tänaseni nii. Kui sind pole Kroonikas, pole sind olemas. Kõik teavad seda,“ sõnas Veidenberg.
Veidenbergi sõnul on enim kõmu tekitanud lood olnud seotud kuulsuste lahkuminekuga: alates ärimeestest Toomas Sildmäest ja Hans H. Luigest, lõpetades popstaaride Tanel Padari ja Hendrik Sal-Salleriga.
„“Ka rikkad nutavad“-stiilis lood liigutavad meie lugejaid kõige enam, sest need annavad võimaluse samastuda ja kaasa tunda,“ tõi Veidenberg välja.
Kroonikale ei ole võõras ükski inimlik teema: abielu petmine, truudusetus, liiderdamine, kasuahnus, ülbus ja edevus. Aga ka armastuse leidmine, abiellumine, laste sünnid ning kodu rajamine. Kuidas edukas ja kuulus inimene elab, oli ja on endiselt suur hitt. Need annavad võimaluse imetleda ja kadestada, aga ka innustuda: äkki ühel päeval elan mina ka nii?
Läbi aegade kõige enam kõmu tekitanud lugu ilmus Kroonikas 2014. aasta augustis: Komeedi kohviku terrassil suudles tundmatut noormeest vabariigi presidendi abikaasa Evelin Ilves. Mis pärast seda lahti läks, teame juba kõik. Veidenbergi sõnul peegeldab sellise loo Kroonika toimetusse jõudmine praegust ajastut: kõigil on taskus mobiiltelefon, millega saab pildistada ja filmida ning igaüks võib olla paparatso ja sisulooja. Toimetusse tõi need fotod üks samas kohvikus aega veetnud inimene. Lugu ise läks aga Kroonika kullafondi.
Kroonika muutub ajas
Veidenbergi sõnul on võrreldes algusaegadega muutunud lood professionaalsemaks ja ajakirjanduslikumaks. Kroonikas ilmunud intervjuu mõne tähtsa avaliku elu tegelasega võiks vabalt ilmuda mis tahes teises väljaandes, sest see ei jää millegagi alla nii-öelda valge ajakirjanduse kvaliteedile.
Lugeja on vananenud koos ajakirja tegijatega. Verinoori lugejaid, nagu 25 aastat tagasi, Kroonika paberajakirja lugejate hulgas palju ei ole – nemad on kogunenud veebiväljaande jälgijateks. Ajakirja kokku pannes arvestatakse 40+ lugejaskonnaga ja püütakse rahuldada eelkõige nende huve. Tähtis on tabada õiget momenti ja õigesse hetke sobivat persooni, kes ei ole n-ö ära leierdatud.
„Siin mängib rolli kogemus, kõhutunne ja „njuuh“. Njuuhi peab olema, ilma selleta müüvat ajakirja teha pole võimalik. Kuidas njuuhi kasvatada või saavutada, ma öelda ei oska. Seda kas on või ei ole. Kroonikas töötavatel inimestel on see olemas. Sellest ka meie jätkuv edu ja populaarsus,“ lausus Veidenberg.
