Uhiuues dokumentaalfilmis "The Me You Can't See" on prints Harry võtnud vaevaks avalikult analüüsida enda senist elu kuninglikus perekonnas, rääkides muu hulgas ka enda vaimse tervise probleemidest. Harry mainib, et ta kannatas pärast ema printsess Diana surma pidevate paanikahoogude all. Vestlust viib sarnaselt skandaalsele prints Harry ja Meghan Markle'i ühisintervjuule läbi saatejuht Oprah Winfrey.

Harry mainib, et ta üritas korduvalt leida perekonnast abi rünnakute vastu, mis tulid tema ja abikaasa Meghan Markle'i suunas. "Igale palvele, soovile, hoiatusele, millele iganes, vastati täieliku vaikusega ning sellest ei tehtud välja," tõdeb Sussexi hertsog Harry.

"Hilistes 20ndates ma reaalselt küsisin endalt, kas ma tõesti peaks siin olema. Ja see tunne tekkis siis, kui ma hakkasin ära minema. Ma mõtlesin sisimas, et tegelikult ei saa ma end varjata kõige selle eest," selgitas Harry. "Perekonnaliikmed ütlesid mulle ainult üht: "Lihtsalt mängi kaasa ja sinu elu on lihtsam." Aga ma tean, kui palju tegelikult on minus mu ema."

"Ma tunnen, et olen küll väljaspool kõike seda süsteemi, aga samas olen ma ikka veel sellega seotud," selgitab ta. "Ainuke viis kõigest sellest end vabastada on rääkida tõde." Muu hulgas märgib Harry, et koht, kus ta tundis end kõige mugavamalt oli Afganistan, sest siis sai ta eemal olla meedia tähelepanust.

"Ilma liigsete küsimusteta - minu kõige õnnelikum aeg elus oli 10 aastat tagasi sõjaväes. Sellepärast, et ma pidin kandma sama vormi nagu kõik, ma pidin tegema samasugusi treeningharjutusi nagu kõik. Ma alustasin sama madalalt nagu igaüks seal. Sõjaväes puudus minu suhtes igasugune erikohtlemine, ma tundsin end normaalselt."

Dokumentaalfilm, mis keskendub just vaimsele tervisele, on osa Apple TV+'ist, kus Oprah ja Harry on mõlemad produtsendid. Esimene episood pealkirjaga Say It Out Loud esilinastus 21. mail.

Prints Harry kommenteerib uut programmi järgmiselt: "Me oleme sündinud kõik väga erinevatesse eludesse, ilma toodud erinevates keskkondades ning tulemuseks on ka väga erinevad kogemused. Aga meie ühiselt jagatud kogemused näitavad, et me oleme kõik ikkagi inimesed."

Ta märgib, et mitmed meist kannavad endas lahendamata traumasid, lähedase kaotust, leina, mis on ühe indiviidi jaoks väga isiklikud teemad.