ARVUSTUS | Kliiniliselt steriilne klaustrofoobia subtiitritega

Natuke rohkem kui nädalapäevad tagasi Netflixis esilinastunud prantsuse ulmefilm “Oxygen” saavutab vähesega täpselt nii palju kui vaja ja pakub laisa päeva hilisõhtusse lemmiklooma silitamise kõrvale ka mõtlemapanevat vaatemängu.

Prantsuse režissöör Alexandre Aja on seni teinud keskpäraseid ja keskpärasest natuke tugevamaid õudusfilme, mistõttu on “Oxygen” tema jaoks samm edasi. Kõnealusel filmil on selgelt rohkem tasandeid kui tüüpilisel nelja või enama järjega slasheril. Samuti on seda keeruline žanriliselt kindla kategooria alla paigutada. Kui sildistamise teed ikkagi minna, siis futuristlik psühholoogiline survival horror on ehk kõige tabavam liigitus, mille mina oskan välja mõelda.

Filmi tegevus toimub lähitulevikus, kusjuures kindlat aega vaatajale ei öelda. Siiski saab selle ligikaudselt välja arvutada pisikeste vihjete abil, mis filmis siin-seal esinevad. Liz ehk Omicron 267 (Mélanie Laurent) ärkab mälukaotusega vangistatuna kõrgtehnoloogilise meditsiinilise kambri sees. Tema ainsaks kaaslaseks on kambri süsteeme juhtiv arvuti M.I.L.O, kelle madal monotoonne hääl meenutab arvutit Alpha 60 Jean-Luc Godard’i ulmeklassikast “Alphaville” ja tõenäoliselt ongi taotluslik austusavaldus prantsuse uue laine pahapoisile. M.I.L.O abile lootes on Lizil enne kambri hapnikuvarude lõppemist vaid loetud tunnid, et tuvastada iseenda identiteet ja temaga toimuva tagamaad. Vaid mälu taastamise läbi saab ta välja selgitada, kas olukorrast on võimalik eluga pääseda ja kas eluga pääsemisel on üldse mõtet.

Oma olemuselt on “Oxygen” minimalistlik film, mille suuremas osas stseenides näeme üht ainsat tegelaskuju ühes ja samas tegevuspaigas. Selline film ei toimiks kohe mitte kuidagi ilma hea näitlejatööta. Seda silmas pidades tuleb kõvasti kiita peaosatäitjat Mélanie Laurent’i, kes tasakaalustab filmi steriilselt külma õhkkonda tuues tehnoloogia poolt kontrollitud maailma inimhinge haavatavuse ja soojuse.

Tegemist ei ole ülemäära uuendusliku filmiga omasuguste seas, küll aga on “Oxygen” huvitava idee ja väga hästi välja kukkunud teostusega lisandus, mille ambient helikeel loob koos visuaalse poolega nauditava unenäolaadse sümbioosi. Prantsuse keelt mittekõneleja jaoks kohustuslik pidev subtiitrite jälgimine ei ole antud linateose puhul kaugeltki ainus asi, mis silmi ekraanile naelutab.