REPORTAAŽ | Isolatsioonis režissöör, kurikuulus telefonihelin ja staaride mänguoskus: mis toimus Eesti oodatuima spordifilmi "Kalev" võtetel?
(1)
Priit Võigemasti kelmikas pilk libiseb üle ekstaasis röökiva rahvamassi, seejärel rändab see koos ennastunustava muige ja noogutusega tantsutüdrukute suunas. Võigemasti kõrval vaatab kõrvulukustavast kisast hoolimata keskendunud pilgul kaugusse Mait Malmsten ja libistab korra käega läbi puhvis vuntside. On pühapäevane päev, käimas on Eesti lähiajaloo ilmselt ühe menukaima spordidraama "Kalev" võtted, mille juures Kroonikal õnnestus viibida ja mille tegemisest esimesena detaile avaldada.
Teated, et Saku Suurhallis vändatavatesse massistseenidesse otsitakse inimesi, hakkasid laialdasemalt levima tänavu aprilli lõpul. Mai alguses otsustasin eksperimendi korras ennast samuti kirja panna. Umbes nädalake hiljem potsataski postkasti kiri info ja kutsega kostüümiproovi.
Proovi saabudes selgus, et mul tuleb täita neljal võttepäeval kaht erinevat taustarolli – miilits ja pealtvaataja. Samuti anti mulle isiklik number – 152. Egas midagi, ajasin mundri selga ja olin pühapäeva, 16. mai hommikul kell üheksa Saku Suurhalli ukse taga. Enne hoonesse pääsemist võeti koroonatest kõigilt osalejatelt, kellel polnud tõendit koroona vastu vaktsineerimise või läbipõdemise kohta. Sedasama tehti ka järgneval nädalavahetusel, kui algas järjekordne massistseenide võtteperiood. Pole ka ime, sest võtetele pani ennast kirja 600–700 inimest ja tipphetkedel oli hallis inimesi koos põhinäitlejate ja meeskonna ning taustajõuga silma järgi 400–500 ringis.
