ARVUSTUS | "Malcolm & Marie" tõestab stiilselt, et tülitsedes armatsemine on võimalik

Kel Netflixi konto ja paar tundi vaba aega, võiksid kindlasti pilgu peale visata režissöör Sam Levinsoni filmile “Malcolm & Marie”. Linateos tõestab stiilselt, et tülitsedes armatsemine on võimalik ja pakub äratundmisrõõmu paadunud filmifännidele, kes armastavad kinosaali esimeses reas istuda, et pilt nendeni saalisolijatest kõige esimesena jõuaks.

“Malcolm & Marie” on film filmidest, mis on oskuslikult pakendatud suhtedraama originaalkarbi sisse, et see oleks nauditav vaatamine ka neile, kes kinoajalooga niivõrd kursis ei ole. Juba esimesed mustvalged kaadrid ja 20. sajandi keskpaiga stiilis algustiitrid panevad hetkeks arvama, et hakkad vaatama mõnd Michelangelo Antonioni meistriteost nagu “L’Eclisse” või “La Notte”. Ka filmi kinematograafia ja keskne teema on väga antonionilik, vaataja hakkab justkui koduseinte pilgu läbi jälgima peategelaste suhteprobleemide lahti rullumist ning nende lahendamist.

Mõne lausega ka tegelastest. Malcolm (John David Washington) on mustanahaline filmirežissöör, järgmine Spike Lee. Ta tunneb William Wyleri loomingut ja teab teoorias täpselt, kuidas tuleb teha nii poliitilise või sotsiaalse alatooniga sügavamõttelisi filme kui ka mitte midagi ütlevat LEGO moviet. Tema kaasa Marie (Zendaya) on Malcolmi tugisammas, ainuke inimene, kes suudab teda hoida kahe jalaga maa peal ja oskab öelda kui Malcolm käitub ennasttäis edujoovastuses mölakana. Film ja tüli saavad alguse hetkest, mil paarike jõuab koju Malcolmi debüütfilmi üliedukalt esilinastuselt. Tüli vallandajaks on fakt, et Malcolm ei maininud Marie’d oma tänukõnes, mis mõistagi on ainult jäämäe veepealne osa ja mille kaudu pääsevad välja tõsisemad varjus hoitud probleemid. Tuleb mainida, et näitlejad suudavad oivaliselt üleval hoida tegelastevahelist seksuaalset pinget ja välja joonistada nende suhte dünaamika.

Noor Sam Levinson on kindlasti režissöör, kellel tasub edaspidi silma peal hoida. Tema järjekorras kolmas täispikk film “Malcolm & Marie” on arusaadavalt tribuut mehe iidolitele, samas annab see aimu Levinsoni enda heast potentsiaalist ja tõstab ta kahtlemata küpsete filmitegijate sekka. Filmile lisab vürtsi Ameerika mustanahalistele omane värvikas kõnepruuk ja ülevoolav emotsionaalsus ning funki ja souli klassikast tulivil soundtrack. Poolkohustuslik vaatamine, kui oled harjunud olema peretülide üks osapooli ja tahad teada, millisena näivad need kõrvaltvaatajale või kui sinu peres ei tülitseta, aga sa tead, kes on William Wyler.