„Tuuli on alati teinud selliseid asju, mis mulle ja paljudele teistelegi korda lähevad või olulised on,“ kiidab Arbo. „Mina olen Tuulile kaks korda abieluettepaneku teinud ja peaaegu ka pulmadeni välja jõudnud, aga mõlemad korrad on ta need tagasi tõrjunud. Kolmandat korda ma enam ei ürita, pole minu probleem. Käisime isegi preestri juures, sest olen katoliiklane ja ei tulnud sellest midagi välja."

Kroonikale antud intervjuus meenutavad Arbo ja Tuuli, kuidas nad kohtusid. "See oli nii. Kaspar Jancisel on film "Weitzenbergi tänav" (2002). Tuuli konfereeris selle esilinastust. Läksin sinna kindla teadmisega, et tahan Tuuliga tuttavaks saada, sest tema tarmukus läbi oma saadete maailma muutmisel läks mulle väga korda. Nüüd me elamegi koos Weizenbergi tänaval..." meenutab Arbo.

Samas Tuuli on veidi teistsugune versioon: "Mina olin Arbot näinud tema enda dokfilmis "Macbeth" (1999). See film oli igatepidi nii irriteeriv ja seal oli nii palju kriipivat, et jäi mind pikaks ajaks kummitama. Ning meelde jäi ka see, kuidas Arbo astus dokumentalisti rollist välja – astus oma portreteeritavate kaitseks välja. Taas asi, mida dokumentalist üldiselt ei tee. See tekitas minus tema vastu huvi. Nii et kui ta minuga tutvuma tuli, teadsin teda tema enese teadmata kui huvitavat, empaatilist ja rüütellikku inimest. Need omadused on ta kenasti säilitanud. Ta astub tänagi, kakskümmend aastat hiljem, kaameraga filmides kas või kaamelile appi."