"Eesti matus" kisub kriitikud kahte leeri: eestlased ei oska ikka filme teha või ootame liiga palju?
(16)
Andrus Kivirähki kirjutatud "Eesti matus" pandi suurele ekraanile ja kriitikute arvustustest koorub välja eriarvamusi. Kas tõesti ei oska eestlased siiamaani filme teha või on filmiinimesed lihtsalt liigkriitilised?
Läbivaks ja ühiseks arvamuseks erinevates portaalides ilmunud arvustustes on see, et tegemist on pigem telelavastusega, mitte kinofilmiga. Ka žanriline liigitus, milleks on "Eesti matuse" puhul komöödia, paneb arvustajaid küsima.
Raiko Puust kirjutas arvustuses Delfi Kinoveebi, et tegemist on pigem depressiivse küladokumentaaliga kui komöödiaga. Sama arvamust jagab ka Andrei Liimets Eesti Ekspressi veergudel: "„Eesti matus“ jääbki lõpuks veidrale žanritevahelisele hallalale – pole piisavalt naljakas, et toimiks komöödiana, ega suuda minna oma teemade käsitluses ka piisavalt süvitsi, et pakkuda tõsist mõtteainet."
Filmi on valitud näitlema Eesti tippnäitlejad, kuid näitlejatööst ei arvata suurt midagi. Tõdetakse, et näitlejameisterlikkuse väljatulemine võis jääda hoopis Kivirähki algteksti taha. "See kõik oleks okei, kui Kivirähki algtekstis oleks õigupoolest sündmusi või lugu, mida filmis mängida," kirjutab Meelis Oidsalu ERR-i kultuuriportaalis ja lisab, et telelavastuses on iseenesest tugevad näitlejad, kuid neil on oma tegelasega nõrgavõitu side või on nende mängitud tegelased ise nõrgavõitu, sisemise sihi ja selge probleemita. Kui mitmed peavad Ago Andersoni külajoodik Karla rolli humoorikaks, siis Hendrik Alla kirjutab Postimehes, et erinevad intsidendid Karlaga mõjuvad piinlikult ja ebavajalikult.
Raiko Puust Delfi Kinoveebis originaalteosest: "Ega tegelikult seal pole konkreetset lugu või isegi paikapandud sündmuseid. Kogu kompott on taotluslikult kaootiline ilma reaalsete karakteriteta. Seega enam ei saa süüdistada näitlejaid, et nad ei suutnud karakterid ellu tuua — neil polnud materjali, millele ehitada."
Kui Oidsalu arvab, et mingil tasandil film intrigeerib, aga on igav ja hõre, siis Alla sõnul saab filmis kõvasti nalja: "Pealiskaudsemal vaatajal on võimalik kõik need teemad kõrvale visata ja naerda Andersoni jõhkra slapstick'i vaimus lahendatud Karla üle." Ka Veiko Märka ei maininud Eesti Päevalehes igavust: "Ometi on tegu täiesti iseseisva kunstiteosega, mis üllatab ikka ja jälle nii pildi kui ka tegevusega."
