Luisa kirjeldab katsumust järgnevalt oma Instagrami postituses.

"Täna oli tähtis päev. Meie esimene triatlon sai koos Taaviga läbitud Valgas. Sprindi distants 🏊‍♀️0,75 km + 🚴‍♀️ 20 km + 🏃🏻‍♀️5 km. Mul ei olnud mingit eesmärki ajalist v.a 2h, mille sisse selle mahutama pidi, et rajalt keegi kõrvale ei tõstaks. Ajaks tuli 01:42:35. Ujumine, kuigi seda oli ainult 750m, oli ikkagi eneseületus. Miks? Sest lihtsalt tume vesi, palju ujujaid, keegi ujub kogu aeg sulle peale, külge, sinu alt või sinust üle, see oli päris hirmus. Mõtte puhata selili ujudes, kandsin maha peale kaht korda proovides, sest keegi surus pidevalt vee alla. Vesirattale ette jäädes võiks umbes sama tunne olla, ma kujutan ette. Viimased 400 m ujusin vee all silmad kinni ja vee peal avatuna, et lihtsalt poleks nii õudne.
Ratas oli super tore ja nauditav. Kõik möödujad olid minust väga palju kiiremad, kuid super innustavad. Maksimum kiiruseks suutsin saada 49km/h ja keskmine tuli sinna 26+ km/h kanti. Jooks ei ole mulle kunagi meeldinud ja ka see 5 km oli suur pingutus. Otsutasin, et seisma ei tohi jääda, vaid tuleb lõpuni tiksuda. Maksimum pulsiks luges joostes mu @garmin 209 rpm 🤷‍♀️ Ma ei teadnud, et see üldse võimalik on. Kokkuvõttes jäi pisut energiat ka sisse ja tunne oli finišis hea. Kuigi Ironmani läbimine tundub selle kõrval veel võimatu. Meil on veel natuke aega oma nõrgemaid külgi treenida ja loodame, et juba @ironman_estonia Tallinna etapil tuleme sama rõõmsatena ka Noblessneris finišisse!"

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena