Sinu sõber, kirjanik Margus Karu puudutas ka paljusid. Paraku oli tal ränk depressioon ja tema elu jäi lühikeseks.

"Öeldakse, et mis siis ikka, võta ennast kokku, mine jalutama, mine trenni, mõtle positiivselt. Olen olnud depressioonis inimese kõrval, kes ei suuda rääkida ka. Ta ei suuda süüa, isegi ei suuda püsti tõusta. See on tegelikkus. Mulje ja tegelikkus on nii kardinaalselt erinevad. Uskumatu, ütles Jõela.

Mehe sõnul teeb keeruliseks asja ka see, et depressiooni ei ole väliselt näha. "Kui keegi murrab käeluu või kukub end katki, nii et verd lahmab, saad aru, et tal on halb. Depressioon aga hiilib ellu salakavalalt ja märkamatult. Kui juhtub selline drastiline asi nagu Margusega, siis alles saad aru: ah et hoopis nii halb oli!" sõnas ta.

"Mõned päevad on ju paremad ja mõned halvemad. Kui see periood kestab mitu aastat, siis enam ei tea, millal hakkas toimuma muutus väga-väga halva suunas. Õnneks uuem generatsioon on hakanud selle haiguse raskust teadvustama ja neile ei ole teraapias käimine enam häbiasi."

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena
Jaga
Kommentaarid