"Ostsin selle talu, kui läksin lahku oma poja isast Ristost. Kuigi tahaks öelda, et eraldi kolimisega suhe lõppes, siis päris nii see ei olnud. Kokku-lahku mäng käis veel pikalt. Oli aegu, mil tundus, et saame ühiselt edasigi minna, aga siis järgnesid kuud, kus tegime teineteisele sihilikult või vähem sihilikult haiget. Meie lahkuminek oli lõhkuv ja äärmiselt pöörane, aga tänaseks on ta mulle südamest kallis inimene," ütleb Hanso.

Heidi räägib, et lahku minnes on ta õppinud, et mida varem lõpetad teise süüdistamise ja endale otsa vaatad, seda rutem on võimalik august välja ronida. "Ja uude suhtesse ei tohi kiirustada – see on väga libe tee. Tuleb endale aega võtta ja anda," teab ta.

Ta meenutab aega, kui lahkuminekul Ristost, oma poja isast, lamas ta kummuli voodis, sest hingevalu kasvas üle füüsiliseks seljavaluks ja mitte midagi muud kui lamada ta teha ei saanudki. Just tol hetkel sai ta päästva telefonikõne sõbralt, kes küsis, kas üks Põhja-Soomes ringi rändav prantslane võiks Heidi tallu paariks nädalaks tööle tulla.