“Ei tahaks seda sõna enam kasutadagi, aga nimetagem asju, nagu nad on. Kõige ebamugavam, mida olen koroonaajal pidanud tõdema, et kahjuks kogukonnatunnet on vähe. Igaüks on ainult iseenda eest väljas,” kurvastab ta.

“Mul ei olnud poodi minnes tunnet, et kõik tajuks ohtu samamoodi ja kannaks maske. Pidasin sel ajal isaga pikki vestlusi telefonis iga päev ning pärast paari minutit kolksatas jutt ikka teemasse, miks meil kehtivad džungliseadused... Selle eksami me kahjuks feilisime. Kuidas saab niimoodi olla, et üks hetk lauluväljakul laulame “Mu isamaa on minu arm”, nutame ja vaatame silma, ja järgmine hetk läheb see tunne meelest? Jah, 1 330 000 inimest on suur hulk. Isegi ühes kooliklassis ei ole üksmeelt. Äkki tulevikus oleme natuke ühtehoidvamad? Eks sügisel näis.”