ARVUSTUS | Helen Kõpiga "Rikutud hing. Viirus" on nii halb, et seda peab oma silmaga nägema

Filmikunst on absoluutselt kõigile — iga vanus, sugu, oskus ja ideloogia sobivad. Tegelikult on vaja ainult ideed ja kättevõtmist ning mitte alla vanduda. Seda pühendumist demonstreeris HÕFFi teisel päeval esilinastnud Eesti film “Rikutud hing. Viirus”, mille stsenarist ja lavastaja Susanna Šmanjov ausalt tunnistas, et ei tea filmide tegemisest põhimõtteliselt midagi. Ja seda oli ekraanilt ka näha.

Ütlen kohe otse, et tegemist on halva filmiga, minnes trash kategooriasse, mis eksib põhimõtteliselt iga paika pandud filmi standardi ja ülesehituse põhimõtte vastu, kuid mässumeelne suhtumine ja taotluslik ideepüstitus peidab siia rohkem kui ühe mehe sõnad publiku hulgast: “Kelle käest ma enda aega tagasi saan küsida?”.

Filmi lugu on transnaise (Šmanjov) ja naise (Kõpp) armastusest viiruse tagajärjel lagunenud ühiskonnas. Apokalüptilises maailmas valitseb üht piirkonda jõuk, kes tahab nende armastust lõhkuda. Algab võitlus elu ja armastuse nimel.

Tegevustikus on põimitud rohked märulistseenid ja kohalikud mahajäetud ehitised, millest on välja kasvanud fantaasiafilm, mida juba saab julgelt nimetada pesuehtsaks õhinapõhiseks trash üllitiseks. Napilt 1000-eurose eelarvega vändatud “Rikutud hing. Viirus” lõi kõvasti laineid juba enne selle esilinastust, mitmel erineval põhjusel, kuid põhiliselt just äärmiselt halva väljanägemise poolest. Filmisõbrad on juba näinud filmist klippe ning ehk kuulnud ka kõlakaid erinevates filmigruppides. Ütlen ausalt, et esilinastusele läksin suure õhinaga ning nii palju naerda, lausa pisarateni, pole juba ammu saanud.

Muidugi peab siin olema taktitundeline ning mõistma, et mitte kõik, mis naerma ajas, polnud selliselt mõeldud. Esiteks — film on kaks tundi pikk. Jah, mõni minut kahest tunnist puudu, kuid reaalselt sisu ca 25 minutit. Monteerimisel unustati ära, et stseenid peaksid otsa saama ning kaamera võiks ka liikuda, mitte 10 minutit paigal olla ja lihtsalt vaadata kedagi mingit tegevust tegemas. Kohati oli isegi ebamugav, sest tekkis tunne, et vaatan mõnda veebikaamera ülekannet, mille inimene on sisse unustanud.

Järgmine mure — heli. Tegijate kurvad näod reetsid, et see, mis arvutis läbi kõrvaklappide tundus normaalne, seda ei olnud kinosaalis läbi suurte kõlarite. Kaja ja taustahelid tegid dialoogi kuulmise sedavõrd keeruliseks, et filmi lõpuks ei suutnud ükski inimene publikust nimetada mõne karakteri nime. Muusikavalik oli mõistetav, kuid nivoo taaskord probleem, kuid enamasti liiga kõvasti. Ja muidugi valel ajal, liiga pikalt, atmosfääriga mittearvestav.

Siinkohal selles kirjatükis taipan, et tehniline analüüs pole edasi enam vajalik. Usun, et point on kõikidele arusaadav, et näitlemine, dialoogid, koreograafia ja muu on kõik koomiliselt halb. Vaatame korraks sügavamale ja proovime mõista, sest siin on mingisugune inspireeriv julgus, mis pani mind pikalt plaksutama. On lihtne öelda, et “oi, kui halb, sul peaks häbi olema”, kuid ekraan kõnetab alati rohkem kui pelgalt toores visuaalne sooritus. Ma tundsin Susanna Šmanjovi siirast soovi jutustada lugu, mis talle korda läheb. Kõige selle “halva” taustal on inimese soov rääkida midagi olulist läbi meediumi, mis teda kui autorit enim kõnetab. Ja kes meist ei sooviks olla kuuldud? Ja märgatud?

Loo autor Susanna sündis 1975. aastal Rakveres, kus tegi Eesti esimese pika LGBT+-kogukonna teemalise filmi. Ta kolis Rakverest ära 1999. aastal, sest väikelinn ja iganenud meelsus, mis sellega kaasnes, ei sobinud temale kui transnaisele. See film ongi tema teekonna peegel. Tõsi, et ta ei ole filmimaailmas osav kirjaoskaja, seega see peegel on udune, natukene mõrasid täis, kuid peegeldab meid kõiki. Valimatult. Ühiskond tema loos on lagunenud ja vajab ümberehitust, uuesti alustamist, kus tema moodi armastus oleks vastuvõetud. Ja ehk see on see võitlus, mida Rebella siin loos lakkamatult peab. Või ma lihtsalt tõlgendan üle.

HÕFFi esilinastuse seanss oli kahjuks ilma subtiitriteta, seega osaliselt kadus minu jaoks dialoog halva heli tõttu ära. Samuti oli keeruline märgata tegevust öösiti, sest kaamera ei lõpetanud fookuse otsimist ära. Filmi lõpus ilmuvad välja lapsed, kellele loo kaks peategelast annavad nagu koolitundi, mille teemaks on seksuaalne orientatsioon ja armastus. Narratiivi see eriti ei sobi, sest maailmalõpus on muudki teha kui rääkida armastusest, mis ei tooda uusi inimesi, kuid tänapäevasesse ühiskonda on see järjekordne vestluse moment. Kuna see dialoog kestis sedavõrd pikalt, saaks mõelda, et see ületab mõistlikkuse piiri ja on rohkem sotsiaalpoliitiline agenda ja publikule loengu andmine, kuid kuna see stiililt ei erine ülejäänud filmist, siis näen seda pigem autori isikliku sõnumina neile, kes võivad ennast sarnases situatsioonis leida. Kontekst on oluline ja siin on see täiesti olemas, kõikidest vigadest hoolimata.

Lõpetan selle väikse arvustuse taolise kirjatüki positiivse noodiga, et julgustada ka teisi filme tegema. On oluline teha ning mitte muretseda, et mida mõni kriitik võib öelda. Mitte iga kriitik ei jää kinni tuima standardi ja paika pandud valemi taha. Proovin alati leida ja mõista, et mida autor soovib minule kui publikule öelda. Veidral kombel armastan eriti seda kohmakat võitluskoreograafiat, kuigi olen peksufilmide ja -kultuuri suur austaja. Meeldis see hooletu julgus lasta tegevusel minna peaaegu lõputult, vahel lausa halastamatult, nagu kolm-neli kitarrilugu täispikkuses. Muidugi nautisin neid järske lõikeid stseenide vahel ja tihti keset stseeni, mis ei omanud mingit mõtet. Selgelt “Rikutud hing. Viirus” auhindu ei saa, kuid võidab südameid ja kohalikku filmi ajalukku läheb kindlasti.