ARVUSTUS | "Õudustäratav" tuletab meelde, et inimene on tõepoolest see kõige suurem koletis

Brasiilia film “Macabre” (kohalikus tõlkes “Õudustäratav”) on tõsieluline lugu Nova Friburgo eriti jõhkrast väikelinnas toimunud mõrvaseeriast. Üheksakümnendate keskel Rio linnast eemal, sügaval keset loodust ja mägesid, leiti palju noorte tüdrukte ja naiste laipu, mis paistsid silma jõhkruse ja nekrofiilia poolest. Põhilisteks kahtlusalusteks olid seal kandis elavad vennad, kellele pandi hüüdnimeks “nekrofiilivennad.”

Filmi peategelane on sõjaväepolitsei seersant Teo, kelle ülesandeks on mõrvaseeria lahendada ning tuua tapjad elusana õigluse ette. Üleshituselt on tegemist võika detektiivilooga, kus publik on salapärasest mõrvarist paar sammu alati maas, nähes tagajärgi. Suurepärane stsenaarium toidab filmi hästi, mis eriti paistab silma imelise visuaalse lahendusega. Paigalolevad suured võtted Brasiilia fotogeenilistest mägedest, mängimine valguse, udu ja varjudega, on kõik operaator Azul Serra meistritöö. Kõik see ilu siiski tundub kurjakuulutav ja pidevalt on tunne, et oht on kusagil lähedal, üle künka või järgmise mäe taga.

Suurimad probleemid filmi juures on liigselt seletav dialoog, mis tihti on pandud ainult pealtvaataja või kohatäite jaoks, ilma konkreetse sisulise elemendita. Teine põhiline mure on tempo — uurimine on liiati aeglane ning visuaalne šokielement jääb ainult ühe vägivaldse vägistamisstseeni tasemele. Ülejäänud õudus on taustal, läbi lugude ja inimeste, kus meie kui publik, näeme ainult seda tulemust.

Seega teeb ekraanil oleva vägivalla vältimine sellest pigem müstilise trilleri kui õudusfilmi, kuid kvaliteetfilmi igal juhul. Filmis on esindatud tugevad psühholoogilise draama elemendid ning mitu erinevat elulist õuduslugu, mida lavatsaja Marcos Prado oskuslikult vahendab. Teemapüstitus ei jää mõrvade ja nekrofiilia juurde, vaid liigub ka vere- ja lastepilastuse mustale maastikule, kus suuremad tõed on läbi dialoogi ja vihjete, mitte otsese väljaütlemise.

Kinosaalis olles oli tunda, et tegemist on raske filmiga. Atmosfäär kandus üle ka inimestele saalis ning vaikus võttis võimu. Keegi ei nihelenud ja oli tunda, et pinge ja teemad hoiavad silmapaarid ekraanil lukus. Filmi veniv teine kolmandik võib tunduda igav, kuid vuduu, rassism, omakohus ja ajaloolised elemendid lisavad kihte juba niigi keerulisele loole. Pinge on peal terve aeg, sest filmis ei ole peaaegu ühtki momenti puhkuse jaoks. Teose õuduslik osa on reaalsus, kus päriselt on olemas inimesed, kes teevad taolisi asju ja und sellepärast kaotada on lihtne.