Esilinastuse puhul olid kohal muidugi ka autorid isiklikult, kes jagasid mõtteid ja muresid enne ja pärast seanssi. Kuna mul tegelikult oli päris pikk nimekiri erinevaid küsimusi, siis istusin korraks Susannaga maha, et tema tehtud lugu veidi arutada. Ajalise piirangu tõttu olime sunnitud veidi kiirustama, kuid usun, et oluline sai räägitud.

Enne intervjuud kõnetas autoreid filmi heliprobleem, mis oli tõepoolesti jube. Lindistati, kuidas keegi sai, sest konkreetset helimeest neil filmi juures ei olnud. Dialoogist ei saanud kohati isegi aru ning kaja nendes mahajäetud majades muutis sõnad pudruks. Heli parandustööd on veel käimas, mis on ka põhjuseks, miks "Rikutud hing. Viirus" veel kinos vaadatav ei ole. Kahjuks oli meie seansi ajal puudu ka subtiitrid, seega siit tuli ka minu esimene küsimus:

Mis juhtus subtiitritega?

"Ma viimasel momendil tegin natukene muudatusi. Harri ajas natukene segamini ühed kohad, siis ma vahetasin ja panin õigesse kohta paika, kuid mingisugune programm ei lasknud neid edasi enam teha," oli Smanjov äärmiselt pettunud,"Seal mingi jama tekkis, jah, ning üritame korda teha, et kui läheme teistesse kinodesse, siis tulevad subtiitrid ka," andis naine teada plaanidest minna kinolinale.

Mis heliga juhtus?

"Proovisin seda parandada küll. Arvutist kuuldes oli täiesti normaalne, aga nüüd siin kinos oli ikka paha. Selles suhtes nüüd ka oskan arvestada, sest see oli minu esimene film ja täiesti esimene kogemus vaadata oma enda tehtud filmi kinos," ei olnud Smanjov hetkel veel olukorraga rahul.

Kuidas publiku tagasiside esilinastusel oli?

"See on hea, et see inimestele lõbu pakkus. Ma natukene põdesin helivigade pärast. Tegelikult ikka päris palju põdesin."

Kas film oli tahtlikult nii halb või see juhtus kogemata?

"Film ongi nii disainitud. Nii ma mõtlesin, jah. Kõik on meelega tehtud. Kuna ma ise kirjutasin stsenaariumi, siis oli näitlejatega kokkulepe, et sõna-sõnalt ei pea välja ütlema, vaid igaüks ütleb oma sõnadega. Põhiline, et poindini jõuaks."

Mis on edasine plaan?

"Praegu ma teen õudusfilmi "Nõiad otse põrgust". Me kolme päevaga kaevasime hästi suure pentagrammi, mille me põlema panime. Olime seal keskel ja siis tegime igavese elu rituaali. Mina ja Helen oleme kaks nõida, kelle juurde ühel päeval tuleb üks kamp, kelle auto läks katki. Me võtame nad vastu, kuid siis nad kogemata tapavad Heleni ära. Kuna vangi minna ei soovi, siis nad tapavad ka minu ära, poovad mind ülesse." jutustab Susanna. "Kuna me tegime igavese elu rituaali, siis me tõuseme hauast üles ja hakkame kätte maksma!". Ta ise loodab, et uus film saab valmis kevadeks.
Siia juurde mainin ära, et peale filmi räägitud osas öeldi, et "Rikutud hing. Viirus" saab ka teise ja kolmanda osa, kus teises on viirusest tekkinud zombid ja kolmandas osas minnakse Tšernobõli.

Kaua filmi tegemine aega võttis?

"Filmimisega alustasime aprillis ja lõpetasime novembris."

Omalt poolt soovin jõudu ja loodan, et saan ühel päeval näha Susanna Smanjovi järgmiseid filme ning nendest rääkida ja kirjutada.