Jennifer meenutas, kuidas ühel hetkel oli ta isegi nutu äärel ja füüsilisest pingutusest tohutult väsinud. "Jooksurada oli kaks kümne kilomeetri pikkust ringi Noblessnerist läbi Tallinna kesk- ja vanalinna. Esimese ringi lõpus nägin oma pere seismas ja nutuklomp tuli, sest selleks hetkeks segas juba jalgade ära suremise tunne väga jõhkralt. Kuid peatumine või pooleli jätmine ei olnud minu jaoks lihtsalt variant," kirjeldab ta ja räägib, kuidas hakkas peas mõtlema kõikidest nendest tehtud trennidest, ära jäänud väljas käimistest ja ohverdustest, et see teekond ette võtta. "Lisaks see meeletu ergutamine rajal viis muudkui edasi."
