Avaldame Kalkuni kõne täismahus:

Austatud Eesti Vabariigi president! Head inimesed.

Pidupäevadel nagu täna, mõtlen sageli oma esivanemate peale. Vanaema Linda, vanaisa Hugo, vanavanaema Liisa, vanavanaisa Julius – näen neid mõnikord seismas valgete kogudena sauna taga niidu peal. Neil hetkedel küsin endalt, kas mina teen piisavalt, et hoida seda, mida nemad on kalliks pidanud, mille nimel pingutanud – kas oskan hoida oma maad ja vabadust. Vabadust ise mõelda, otsustada, laulda, vabadust mäletada.

Olen kogu oma teadliku elu elanud vabas Eestis – see teeb täpselt 30 aastat. Oleme rahas rikkamad kui eales varem – me saame endale päris palju lubada. Me võime end omal maal suhteliselt vabalt ja turvaliselt tunda. Meil jagub puhast vett ja õhku, leidub isegi vaikust, mis on tänapäeva maailmas juba suur luksus.

Ent selgub, et vabadus ei olegi üks suur õhupall, mis lõputult kasvada saab. Emake Maa näib ootavat meilt pigem enda piiramist. Küllus, milles elame, on hakanud töötama me vastu, sellel on hind. Ka Eestis viskame iga päev ära tuhandeid tonne korralikku, kaugelt toodud toitu. Midagi kuskil ses masinavärgis on nihu, see krigiseb igast küljest, aga seda peatada näib raske. Kuidas vaataks selle peale minu Siberis nälga kannatanud ja sinna oma elu jätnud vanavanaema Liisa, keda oli õpetatud leivale suud andma, kui see käest kukkus? Vanaema Heljut mäletan aga just selle järgi, et ta oskas alati ka kuivanud saiakannikatest kõige maitsvama toidu välja võluda.

Kui loodus annab meile märku võtta tuure vähemaks, siis oleks aeg põhjalikult üle vaadata oma vanad tarkused, mida meil veel nii palju alles on. Mis on need esivanemate ellujäämise kunstid, mis meid tulevikuski aidata saavad? Miks raiuti maja ehitamiseks palki just vana kuu ja põhjatuulega?
Milline ligipääs oli lauluema Taarkal loovuse allikatele, kui ta suutis luua peast kümneid tuhandeid värsse? Kuidas oskab Anu Raud ära kasutada oina kõik osad, munanditeni välja? Meil ei tule tarkusi otsida kaugetelt maadelt. Vanad teadmised on meil siin ja praegu VEEL olemas kui olla tähelepanelik. Nad sünnivad meisse märkamatult, igapäevaselt, lapsepõlves taustaks mahlakat võro kiilt kuuldes või juhuslikult naabrimehe pillatud ütluses: „Kaemi no'! Aigu om tollõ kipõ as'aga...” (tõlge: Vaatame veel! Aega on selle kiire asjaga.)

Võtakski õige aega, et sättida oma sihid kõigepealt hästi paika. Vanad tarkused seisavad paljuski vanade õlgadel. Kuid keegi teine ei kõnele mu lapsega edaspidi võro keelt, kui ma ise selle eest hoolt ei kanna. Igaühe vastutus – aga ka võimalus – oma kultuuri suhtes on siin, meie laiuskraadidel erakordselt suur.

Parim viis õppida üht laulu on suulise pärimuse teel ehk siis lihtsamalt öeldes – keegi õpetab selle sulle. Regilaul „Mets üheskoos” on õpitud just nõnda, sõbralt, ühel pikal autosõidul, kus me muudkui laulsime ja avastasime, et laulul on võime painutada aegruumi, muuta aja kulgu – aeglustada või kiirendada seda, teha teekonda lühemaks. Laul on muistne maagiline tööriist, mis on me kõigi käsutuses. Iga kord, kui laulan Tokyos, Tallinnas või kuskil mujal ilma pääl, püüan mingil kombel edastada ja tõlkida seda pehmet, looduslähedast loomulikku elutunnetust, millest tundub, et laias maailmas on puudus – ja mind kutsutakse ikka ja jälle tagasi. See laul on metsast ja metsapuudest, ütleb, et inimesed on kui puud – igaüks isemoodi, aga saavad ometi kasvada metsana, üksteist põlgamata ja kokku hoides.

Õekese helläkese, hoi-lii, hoi-lii-loo!
mehekese ti vägevä
kaege tuu mõtsa pääle
vahtke tuu variku pääle.
Mõni puu om pikembägi
mõni jändrik jämmembägi
mõni kõivu kõverambi.
Kas naa põlkva tõnõtõista
tõnõtõsõ ossakõisi?
Ütenkuun näil kumaruspaika
üten paigan painupaika
ladva näil ütte hoiäve.

Aitüma-aitüma!

Laulu tõlge eesti keelde:
Õekesed, hellakesed, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Mehekesed, te vägevad, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Kaege selle metsa pääle hoi-lii, hoi-lii-loo!
Vaadake variku pääle, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Mõni puu om pikembagi, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Mõni jändrik jämmembagi, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Mõni kõivu kõverambi, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Kas nad põlgavad teineteist? Hoi-lii, hoi-lii-loo!
Teineteise oksakesi, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Ühtekokku kummardavad, hoi-lii, hoi-lii-loo!
Ühte paika nad painduvad, hoi-lii, hoi-lii loo!
Ladvad neil ühte hoiavad, hoi-lii, hoi-lii-loo!

Aitäh!