"Kitarre käes ja mantel üle õla

Me mälestustesse Sa ilmud vaiksel ööl

Ei lase sinu lahke laulu kõla meil uinuda

Vaid hoiab ärkvel veel

See on lugu sellest, kuidas kohtusid 2 tüdrukut ja leidsid ühise hingekeele, mida nimetatakse sõpruseks. See on meenutus lapsepõlvest, mida üks inimene muutis oma kirgliku armastusega teatri ja näitlemise vastu. See on lugu Tõnu Tammest nii nagu meie teda mäletame - Kanutiaia Noortemaja näiteringi Juhendajana.

Sattusime Kanutiaia Noortemaja näiteringi täiesti puhaste lehtedena, kui nii võib öelda. Väljaspool seda suurte valgete klaasustega Kanutiaia Noortemaja saali olime kohmetud, vaiksed, tagasihoidlikud. Ehk isegi ontlikud. Meil puudus enesemääratlus ja enesekindlus. Aga siis viivad meid eluteed Kanutiaia Noortemajja Tõnu näiteringi ja sellest saab üks murdepunkte meie eludes, mis mõjutab meile endalegi aru saamata meie järgmisi valikuid meie eluteedel.

"Laval on kõik suurem kui elu!” ütles Tõnu ja sirutas käe demonstratiivselt üle pea, et kõrva sügada. Ja just suurelt elama ja unistama Tõnu meid õpetas - nii laval kui päriselus. Kuigi, kas nende kahe vahel ongi üldse piirid? Tõnu armastus teatri ning sõnalise kunsti vastu oli nakkav ning meie armusime sügavalt Teatrisse ja Kanutiaia Noortemajast sai meie teine kodu. Tõnu lõi oma vahetu ja ausa olekuga näiteringi, mis pakkus turva- ja kuuluvustunnet. Me saime võimaluse enese avastamiseks, väljendamiseks ja tõestamiseks. Tõnu julges mõelda suurelt ja lava peal polnud tema jaoks piire - lavastades noortega etendust lasteraamatust “Karlsson katuselt” tõi ta lavale ka päris koera!
Kevadisel koolivaheajal toimunud teatrifestivalil olime hommikust õhtuni - kes juhtis festivali printsessikostüümis, kes vaatas lihtsalt silmad punaseks pimedas teatrisaalis teiste näiteringide lavastusi. Meie armastus ja truudus Teatri vastu oli jäägitu ning kui teised meie vanused noored jõlkusid kaubanduskeskuses või pargis siis meid võis leida teatrifestivalilt, luuleõhtult või raamatukogust luuleraamatuid laenutamast.

Näiteringi tundides toonitas Tõnu alati meile kuldreeglit - kui sa ise usud, siis usub ka publik. Need sõnad on jäänud meid saatma terve elu ja andnud jõudu ka ilmvõimatuna näivates olukordades, mis pole leidnud aset teatrilaval. Ehk siis, armas Tõnu, sinu antud näitlejameisterlikkuse õpetused on tegelikult olnud palju rohkemat - need on nagu vanaisa antud elutarkused.

Me ei saa olla kohal, kui Sind mulda sängitatakse, kuid Sa oled igavesti meie südametes ja kunagi kohtume jälle, kallis Õpetaja, teiselpool pilvepiiri ja kuulame Su põnevaid jutte teatrikoolist ja lavastame mõne põneva teatrietenduse taevalikel teatrilavadel. Anna andeks, et me ei jõudnud Sulle öelda, kui palju Sa meie elusid muutsid ja päästsid! Tänu Sinule oleme me need, kes me täna oleme - raamaturiiulid täis luuleraamatuid ning südames tingimusteta armastus Teatri vastu.

Olles mõlemad emad (kokku on meil kahe peale 7 last), loodame südamest, et meie laste eluteedele satuvad kasvõi pisutki sama kirglikud ja head õpetajad, noorsootöötajad või huviringide juhendajad nagu seda oli Tõnu Tamm.

Aitäh, kallis Õpetaja!

Me jääme Sind igatsema!

Oma mälestused on kirja pannud Riin Pross (neiup Lumiste) ja Marion Kroll (neiup Juhtund).