Karismaatiline näitleja, kes tihti sooritas enda kaskadööritrikke, tegi läbimurde 1959. aasta Jean-Luc Godardi filmis "Beathless", kirjutas France24.
Näitleja surma kinnitas prantsuse väljaandele AFP tema advokaat.
Belmondo hakkas aga 1960. aastatel osalema peavoolu filmides, mille järel sai temast oma põlvkonna üks suurimaid märuli- ja komöödiastaare.
Oma vagudega näo tõttu pakkus ta filmimaastikul kontrasti oma suurele rivaalile ja sõbrale Alain Delonile, kes oli klassikaliselt nägus mees. Koos vedasid nad kuue- ja seitsmekümnendate Euroopa filmitööstuse uuele tasemele.
Sündinud 1933. aastal Pariisi äärelinnas skulptorist isale, käis Jean-Paul lapsepõlves mitmes erakoolis, aga akadeemiliselt edukas ta polnud. Teda huvitas sport ning temast sai ka lühiajaliselt amatöörpoksija. Aga tuberkuloos lõpetas selle teekonna.
Siis hakkas talle esinemine rohkem huvi pakkuma ja 1952. aastal liitus draamakooliga. Pärast lõpetamist astus ta üles teatris ning teenis kõrvalt ka mitmeid filmirolle. Seal jäigi ta silma Godardile, kellega koos alustati koostööd, mis oli mõlema jaoks edukas.
Otsus kommertsfilme tegema hakata ja loobuda kunstipärastest filmidest, viis suure kriitikani. Talle heideti ette oma talendi raiskamist. Belmondo aga pole sellega kunagi nõus olnud.
"Kui näitleja on edukas, pööravad inimesed talle selja ja ütlevad, et ta läks kergemat vastupanu teed, et ta ei taha pingutada, riskeerida," on Belmondo öelnud.
"Aga kui kinomajade täitmine oleks niivõrd kerge, siis oleks kinotööstus palju paremas kohas kui see praegu on. Ma ei usu, et oleksin nii kauaks rambivalgusesse jäänud, kui see, mida ma tegin, oleks olnud jama. Inimesed ei ole nii rumalad."
