"Mind on nagu mingis mõttes rehabiliteeritud," muheleb Katrin. "Pärast lahkumist ei suutnud ma aastaid isegi Estonia teatri lähedale minna – aga nüüd järsku kutsutakse mind tagasi ja pakutakse rolli! Justkui oleks Siberis ära käinud ja seejärel oodatakse veel tagasi ka."

"Eks elus on igasuguseid hoope olnud, aga see oli tõesti üks neist. Kui oled ikkagi fanaatiline inimene, kui annad tööd tehes endast kõik ja kui tunned seejuures, et sul on veel nii palju anda, oled valmis veel nii palju tegema, siis… Kui sulle öeldakse, et me ei vaja sind enam, on seda raske vastu võtta. Kohutavalt valus oli. Mõtlesin siis ka, et kas olen üldse õiget elukutset õppinud."