Viimastel aastatel oma Ylöjärvi kodus elanud Carl andis viimase intervjuu Kroonikale selle aasta alguses. Ta ütles, et mullu veebruaris ennustasid arstid talle sõelaks joodud haige maksa tõttu veel vaid kaht nädalat siinilmas ja ta valmistus surema. Endisest seltskonnalõvist, kes oli juba viisteist aastat täiskarsklane, oli järel vaid ahervare, näost kõhn ja hall.

Oli eelmise aasta 27. veebruari õhtu, kui Carl sai telefonikõne, et järgmisel hommikul olgu ta Helsingis haiglas platsis – teda ootab seal doonormaks. "Võtsin seda kui elu viimast autosõitu," meenutas Carl. "Olen varemgi olnud surmasuus, kaks korda koomas. Kuigi uus maks andis samal ajal ka lootust uuele elule, ei oodanud ma seesugust imet." Ta pahvatas naerma: "Aga minusugune umbrohi ju ei hävine!"

Carl teadis, et sai maksa siitilmast lahkunud nooremalt mehelt: "Olen sellele inimesele tohutu tänu võlgu! Tunnen ennast nüüd nii, nagu oleksin kolmkümmend aastat noorem. Kui varem kaalusin kaugelt üle saja kilo, siis nüüd näen välja nagu noor mees, kaalu on kaheksakümne kilo ringis. Muidugi pean ma olema endiselt ettevaatlik, aga siiani on kõik maksanäitajad olnud korras."

Carl lubas, et ta veel laulab ja abiellub uuesti: "Tulevad suured pulmad! Kroonika on Eestist ajakiri, kes saab minu pulmade eksklusiivse kajastamisõiguse. Minu pulmas me veel tantsime!"