ARVUSTUS | „Sandra saab tööd” on vaevutoimiv film, mida teist korda näha ei soovi

Sellest nädalast on Eesti kinodes uus ja verivärske kodumaine film „Sandra saab tööd”, mille stsenarist ja režissöör on Kaupo Kruusiauk (“Viimane vürst”).

Eelmisel aastal väikse skandaali keskmes olnud linalugu on lihtne põhimõtteliselt igas aspektis, jäädes häguseks nii žanri kui sõnumi poolest. Sandra lihtsalt kulgeb ja publik saalis jälgib, proovides midagi õppida, ehk veidi naerda või vahel kaasatundvalt mõtiskleda.

Vormilt on film paigas, kuid kuhugi ununes sisu. Sellest on äärmiselt kahju, sest Sandra, kes on tegelikult ju lummav karakter, lihtsalt ei leia pinda, kus korralikult seista.

Sünopsis: füüsikadoktor Sandra Mets (Mari Abel) kaotab ootamatult töö. Uue töökoha leidmine tundub esmapilgul lihtne, kuid kujuneb hoopis tragikoomiliseks katsumuseks. Lõputud tööintervjuud viivad endise teadlase kokku kõikvõimalike olukordade ja uute persoonidega, alates groteskse väikeettevõtja valvsa pilgu all testimisest kuni uljaste start-up juhtidega plankimiseni. Muidu taiplik Sandra avastab ennast silmakirjalikust ja mingile kummalisele võimule pretendeerivast maailmast. Nii peab peategelane kohanduma uute situatsioonide ja tutvustega, kuid õhku jääb küsimus, kuidas selles kõiges iseendaks jääda.

Mari Abel on Sandra rollis niivõrd sümpaatne ning üks väheseid tugevalt positiivseid asju, mida ekraanilt leidsin. Jah, filmil on kaamera taga tehniliselt kõik oskajad inimesed olemas, seega kuuleme dialoogi, on muusikat ja kostüüme, kuid mitte midagi neist ei tõuse esile kaugemale sellest ühest sekundist, mis nendele tähelepanu pöörame. Puudub see silmisikutav ja tähelepanu karjuvalt nõudev osa, millest pärast filmi sõbraga rääkima peab.

Sandra on füüsikakraadiga doktor ning selgelt viidatakse, et naisel on kõrge IQ. Tal on töö, milles ta on osav, kuid asjaolude tõttu sellest ilma jäädes, ei too uued tekkivad situatsioonid siiski midagi uut välja. Kõndiva klišeena on naist kujutatud puise ja emotsioonitu robotina, kel puudub igasugune võime inimestega „normaalselt” suhelda ning tundub, et isegi konkreetselt keskendudes see probleem jääbki lahendamata. Vigaste sotsiaalsete oskustega geenius? Oleks seda nagu varem kusagilt kuulnud.

Stsenarist Kaupo Kruusiauk omas tõenäoliselt selget visiooni, et mis see film täpselt olema peaks. Lõplik käsikiri on aga kõike muud kui selge visioon. Aeglase ja ebaühtlase tempoga kulgemine ühest eluminutist teise ei ole adekvaatne eesmärk, sest kui mõni probleem isegi sõnastatakse selgelt ära, siis lahendusi ega tegelikku lõppu ei tulegi. Lavastuslik pinge on puudu. Sandra kaotab oma töö, mille läbi end defineeris. See oleks võinud olla millegi algus, kuid kahjuks mitte. Ja see, millel puudub algus, ei saa ka kuhugi jõuda.

Filmist käib läbi mitu erinevat väikest episoodi, kus Sandra proovib kohaneda uute tingimustega tööotsimismaailmas. Suurem osa neist tundub olevat tehtud koomilisel eesmärgil, kuid ma ei tea. Ma tõepoolest ei tea, sest ei saanud aru, et mis žanri alla see film üldse liigitub. Komöödia eeldab, et keegi kuskil naerab, on mingi nali. Piinlikkusest väljapigistatud muie ei ole aga komöödia, vaid raisatud aeg, mida meist keegi tagasi ei saa. Draama puhul peaks olema mingisugune arengusuund ja ka antud filmis pole.

Olen üldiselt leplik lavastaja valitud stiiliga, et kuidas keegi kadreerib erinevaid situatsioone, kuid siin pean tunnistama, et häirima hakkas tegelaste tsentraalne asetus dialoogides. Tavaline praktika on sättida vastavalt vasakule ja paremale poole, isegi siis kui pole nö „õlakaamera” ja jätta keskel asetsevad tegelased üksikute momentide jaoks. Antud filmi puhul on pigem teistpidi ning taaskord ei mõista, et kas see oli tahtlikult mingisuguse suurema plaani jaoks või lihtsalt kukkus selliselt välja.

Minu jaoks jäid loo tugevad aspektid kõrvale. Sandral on tütar, kelle isa elab Rootsis. Miks see selliselt lihtsalt kõrvale jäi? Tütar ise on vaevalt kõrvaltegelane, Sandra jaoks oleks võinud publikuga seda teemat arendada täiesti vabalt. Teine huvitav osa on Sandra perekond – tema ema ja isa. On üks moment, kus Sandra ema keeldub temaga autos koos olemast, oleks jälle midagi, kuhu rohkem sisse vaadata? Mingi suund võtta. Kolmas lugu on Sandra tööotsing noorte poiste start-up ettevõttes, kus mõõdetakse elektritarbimist. Täiesti vabalt oleks võinud terve lugu olla Sandra seiklusest seal ettevõttes, taustal tema tütar, lapse isa ja perekond kõik erineva draama keskel.

Iroonilisel kombel räägib film töö kaotamisest ja otsimisest. Kõik see raha, mis Eesti riik sellesse filmi andis, oleks võinud minna kusagile fondi, et mõni teadlane ei peaks reaalselt tööta jääma. Tunnistan, et ei näinud seda kvaliteeti, mis nõuaks suuri summasid ning ei näe ka põhjust seda filmi soovitada. Mittemidagiütlev lugu ei ole publiku aega väärt.