Maire Aunaste viimased sõnad emale: me kõik tahame, et sa tuleksid koju tagasi. Aga kui sa ei taha enam võidelda, siis ära enam võitle

Saatejuht ja ajakirjanik Maire Aunaste rääkis saates "Hommik Anuga" enda purjus peaga sõitmisest ja viimase poole aasta jooksul töö otsimisest.

Selle nädala alguses tõmbas Maire Aunaste üle mitme kuu jälle tähelepanu, kui avaldas oma sotsiaalmeedias, et ta on viimased pool aastat, pärast Maalehest purjutamisest pärast vallandamist, töötu olnud. Aunaste avaldas saates "Hommik Anuga", et kuigi veel enne selle postituse tegemist oli tal aega maa ja ilm ning magada võis kasvõi terve päeva, siis pärast postitust on saanud ta tööpakkumisi, mis Aunaste taas tööjärjele aitavad.

"Loodan, et saan kirjutada ja teha veel midagi muud," ütles Aunaste, lisades, et paar pakkumist olid sellised, mida ta ootas.

Miks aga peab Maire Aunaste endale sotsiaalmeedias tööd otsima? "Olen end ise sellesse olukorda viinud. Oleksin võinud oma unelmate tööd Maalehes tänase päevani teha. Üks erakordselt jabur otsus võib sind viia sinnamaale, kus sa hakkad kõike otsast peale. Ja see ei ole enam puhas leht, vaid rikutud. Seaduskuulekusest ei saa enam minu puhul rääkida," vastas Aunaste, võttes enda patud omaks.

Aunaste viskas kivi ka vaatajate/lugejate kapsaaeda. "Inimestel on väga hea mälu. Nad mäletavad ka seda, mida ma olen öelnud kuus-seitse aastat tagasi, kasvõi siin ("Hommik Anuga" - toim) saates või "Ringvaate" saates. Nad jätavad kõik meelde."

"Nad ei jäta meelde midagi, mida sa oled teinud hästi, vaid ... omast arust teed sa nalja, mis ei kuku hästi välja ja siis nad tuletavad selle kõik meelde, kui on jälle põhjust minust rääkida."

Maire Aunaste usub, et kevadel purjus peaga sõitmine jääb teda pikaks ajaks saatma. See on aga tööd otsides raskendav asjaolu ja tööd peab ta tegema, sest tema ei ela 700 euroga kuus ära. "Selleks peangi kolima enda Portugali vastvalmivasse majja. Aga seal ei olegi mul muud teha, kui vaadata üle orgude ja oma elu üle järele mõelda. Kuid mulle aitab sellest kuuest kuust küll," rääkis ta.

Viimased kaks aastat on Aunaste elanud Tartus, kus ta 23 kuud hooldas oma ema. Tema ema oli dementne, kellel pidi päevast päeva silma peal hoidma. Aunaste hoidis majas uksi lukus, et ema niisama ei läheks linna peale kõndima, seda veel koroonaepideemia ajal.

Vaatamata dementsusele tundis Aunaste ema oma tütred ja ka mitmed lapselapsed ära. Koroona ajal püüti külaskäike võimalikult minimaalselt hoida, sest, nagu Aunaste tunnistab, on ka tema peres vaktsiinivastaseid, ja 90-aastane inimene võib kergesti nakatuda. Perearst olla talle öelnud, et kuna ta ema on juba nii vana ja ta väga väljas ei käi, siis pole teda mõtet vaktsineerida.

Aunaste ema oli koroonaepideemia eel täitsa kõbus ja korras ning siis ei olnud mõtteski teda hooldekodusse viia. Aunaste tunnistas ka ise, et sai emaga hakkama ja kuna tal tööd polnud, siis sai tema eest hoolitseda. Ühel hetkel tuli ema siiski hooldekodusse viia ning seal käisid Maire ja tema õed ema praktiliselt iga päev vaatamas.

Selle lühikese aja jooksul, mil ema seal oli, püüdis ta mitmel korral koju "põgeneda", sest elu kodust eemal kurnas teda vaimselt ja füüsiliselt. Vaatamata kõikidele ettevaatusabinõudele nakatus Aunaste ema siiski koroonasse ning suri kümme päeva hiljem.

Aunaste ema nakatus eriti nõmedal viisil. Hooldekodu töötaja, kelle poeg oli positiivse koroonadiagnoosiga, tuli tööle ning koos Aunaste emaga nakatas 18 hoolealust. Nendest kolm suri.

Aunaste sõnul oli nakatunud hooldaja puhul tegu vaktsiinivastasega ning ta leiab, et kui su enda pereliige on haige ja sa ise kaitsesüsti teha ei soovi, siis tee vähemalt test, mis näitab, kas sa oled suuteline töötama või mitte.

"Mina ei taha, et kedagi koondatakse või vallandatakse, sest muidu jääb personali veelgi vähemaks," ütles Aunaste ja leiab, et vaktsiinivastastele tuleks leida lahendus, et nad saaksid töötada seal, kus nad praegu töötavad. Kuid ta peaks tegema selle minimaalse, et ta teisi ei nakataks.

Terve intervjuu aja kindlalt ja enesekindlalt rääkinud Aunaste murdus viimaks, kui rääkis viimasest kohtumisest emaga. Viimane kord ta nägi ema päev enne tema surma ja viimane puudutus, nii kurb kui see ka ei oleks, oli läbi külma kummikinda. Koroona tõttu ei olnud ema muud poodi puudutamine turvaline. Ja seda kõike sellepärast, et üks vaktsiinivastane tuli positiivse diagnoosi koldest eakate patsientide keskele.

"Minu viimane lause emale: me kõik tahame, et sa tuleksid koju tagasi. Aga kui sa ei taha enam võidelda, siis ära enam võitle. Papa juba ootab sind Otepääl surnuaias. Ja järgmisel päeval oli ta surnud."

Aunaste ema tahtis kogu aeg koju minna ning viimaks sai ta oma soovi. Tema urn asub praegu Tartus Tammelinna majas. Kui kauaks Aunaste ise nüüd sinna jääb, oleneb sellest, kus ta tööd saab.

Anu Välba leiab, et Aunaste kevadine purjutamine on seotud ema hooldamisel tulnud stressi ja kohustusega. Aunaste seda kohustusena ei näinud, vaid võttis seda enda soovina. Ta veetis ühe öö vanglas ja sai hommikul aru, et olles saanud hakkama "debiilse" veaga, siis on aeg end kokku võtta.

"Proovi neid vigu mitte rohkem teha. Elu on tuhat korda ilusam, kui pidev enesesüüdistamine ja ühest veast teise kappamine. Kõigil võib elus juhtuda, aga ma väga loodan, et rohkem ei juhtu," ütles Aunaste.

Ta on viimased kuus kuud mõelnud sellele saatuslikule õhtule, kui ta purjus peaga rooli istus. "Ma sekunditki ei mõelnud, et ma ei peaks seda tegema. Mul oli tunne, et ma olen täiesti normaalne," mõtiskles Aunaste ja ei soovinud sellest teemast rohkem rääkida.

Aunaste lubas uue töökoha avaldada siis, kui see tal käes, aga enne novembrit ta tööle ei lähe. Kuigi Facebooki postitus aitas Aunastel tööd leida, siis lubas ta sotsiaalmeedia välja lülitada. Saate jooksul ta meenutas ema surmast teatamise postitust, mille järel hakati teda süüdistama kellegi mõrvariks nimetamises. Aunaste ei ole seda aga kordagi teinud ning sotsiaalmeedia sulgemine aitab teda tulevikus sellistest olukordadest päästa.