ARVUSTUS | "Close to Me" on tõsiseltvõetav psühholoogiline triller rutiinseks muutunud abielust
Jo Harding kukub trepist alla ning ärkab haiglas mälukaotusega. Ta ei mäleta viimast aastat ning talle tundub, et tema ümber olevad inimesed valetavad. Abikaasa teeb endast kõik, et naisele midagi ei meenuks. Samal ajal satub naine reaalsusega konflikti ning on pidevalt kahevahel — mis on päris, mis on fantaasia? Viaplay samanimeline lühiseriaal jääb küll raamatule truuks, kuid see ei garanteeri head tulemust.
Viaplay originaalseriaalid on seni olnud kõik suhteliselt sarnase ülesehitusega. Kohe esimeses episoodis pannakse paika üks müsteerium, mida teadmatu karakter (esindab publikut) hakkab lahti harutama. Vaikselt, episoodi kaupa, näeme killukesi täielikust pildist, mis suunab kahtluse ja tähelepanu kord ühele, siis teisele kõrvalisele tegelasele. Antud formaat on sama vana kui krimimüsteeriumi žanr ning sellele on võimalik läheneda mitmel erineval moel.
On imeliselt tehtud näide "Mare of Easttown", mis lisaks eelnimetatud formaadile võtab fookusesse peategelase enda. Seal teeb Kate Winslet muidui nii puhast tööd, et raske on mitte armuda. Netflixi tuli alles hiljuti Tony Ayres'i ja Christian White'i loodud "Clickbait", mis on täpselt sama valemiga, kuid innovaatilisem ja julgem. Rohkem riskida, rohkem võita. Viaplay, HBO ja Hulu koostöös valminud "The Head" ("Talvitujad" maakeeles) on põhimõtteliselt sama, mis "Close to Me", samade plusside ja miinustega.
Raamatu kohandas seriaaliks stsenarist Angela Pell, kelle tuntuim töö on 2006. aastal ilmunud staariderohke (Alan Rickman, Sigourney Weaver, Carrie-Anne Moss) kvaliteetfilm "Snow Cake". Raamatut ekraniseerida on alati raske töö, kuid Pell on sellega hakkama saanud: sündmused on paigas ja õigesti ajastatud; dialoogid on küpsed, eale omaselt ausad ning loomulikud; tempo on aeglane, kuid see ongi nii mõeldud. Publik vaikselt kulgeb ja avastab koos protagonistiga, mis tegelikult juhtus. Peame pidevalt mõistatama, mis sündmused on mälestused, mis osa on väljamõeldis.
Seriaal on ainult kuus episoodi pikk, seega kahlusalused muutuvad pidevalt. Connie Nielsen ("Wonder Woman", "Gladiator") on oma rollis loomulik ning hoiab hea maitse piiri. Vahel nagu tundub, et hakkab üle mängima, kuid siis võtab kõik taas kiiresti kontrolli alla. Jo karakter on vahel tüütu, siis saab talle kaasa tunda, siis jälle parastada, sest tema vigadest saab õppida. Kuna Jo on niivõrd inimlik ja vigane nagu me kõik, siis publikuna on raske mitte mõelda, et äkki naine ise on hoopis kõiges süüdi!
Jo abikaasa Robi rollis on ei keegi muu kui "Doctor Who" Christopher Eccleston ise. Kuulus ja karimaatiline näitleja on klassikaliselt murelik abikaasa, kes tegelikult varjab midagi. Nad on abikaasaga sarnased - inimlikult vigased. Nad on 30+ aastat kestnud abielu jooksul üles kasvatanud kaks last, kes on iseseisvad. Poeg on gei, keda ema ei tunnista ning tütar plaanib abielluda mehega, keda Jo ise seksuaalselt ihaldab. Robil on ettevõtte, millel ei lähe just kõige paremini ning seksikas kaastöötaja, kes soovib rohkem kui niisama töötaja-ülemus stiilis suhet. Lisaks sai Jo päranduseks suure summa raha... seega on loomulik siin eeldada - ehk lükkas mees naise trepist alla?
Täpselt nagu Viaplay teine seriaal "The Head", on ka siin sama probleem - müsteerium kuivab kokku liiga kiiresti. Fakt, et Jo kukkus trepist alla on problemaatiline narratiivi jõukusele, sest see on klassikaline vastus nende naiste poolt, kes kodus mehe käest peksa on saanud.
See tähendab, et juba esimesest minutist peale on publiku fookus abikaasa peal ning seda tegelikult stsenaristina siin ei sooviks. Jo oleks võinud olla näiteks autoavariis. "The Head'i" puhul oli probleemiks esimene mõrv uurimisjaamas, mis andis liiga palju infot korraga, jällegi suunates tähelepanu täpselt sinna, kuhu poleks vaja olnud. Tundub, et siin on tehtud järeleandmisi tugeva pilootepisoodi ja šokiväärtuse näol ja müsteeriumi säilitamine on teisejärguline.
Teine probleem on ekraanidünaamika ning siin vaataks lavastaja poole kurja pilguga. Christopher Eccleston on sümpaatne näitleja, kuid momendil kui mees ekraanile tuleb, laguneb igasugune dünaamika. Rob ja Jo oleksid nagu erinevates seriaalides. Michael Samuels pole enam algaja lavastaja, kuid mingisugune nägemus läks teel paberilt ekraanile kaotsi.
Aeglane tempo samuti ei lähe täiesti asja ette. Siin tuuakse sisse natukene fantastilist kõrvalliini, mida oleks saanud nii magusalt ära kasutada, eriti ajuvigastuse rõhutamiseks. Seda kahjuks ei tehta.
Lõpetuseks tahan kiita Amanda Reynoldsi (raamatu autor) kirjutamist. Mulle imponeerivad ausad autorid ning tema otsus valida narratiivi eluline tasakaal, on teretulnud. Vabalt oleks siin võinud olla mingisugune modernne feministlik sümboolika naiste ülemvõimust või taandada sood binaarsesse äärmuslikku "hea-paha" raami, kuid loodud on hoopis kergelt äratuntavad elulised karakterid. Rob on lõpuks isegi sümpaatsem kui Jo ning see on selgelt taotuslik, kus taustal on kajamas sõnum "meil kõigil on midagi varjata".
"Close to Me" pole selle aasta hittseriaal, kuid siiski tõsiseltvõetav psühholoogiline triller kahe inimese rutiinivajunud abielust, mille probleemid ei ole lahendamatud. Lihtsalt lähenemise küsimus!
