ARVUSTUS | "Viimane duell": kui tunned end kinosaalis solvatuna, oleks aeg kõverpeegel kodus üles otsida ja oma sisemaailma analüüsida
(54)
Sotsiaalmeedias ja mujal on juba läbi käinud, et siin on tegemist järjekordse woke-kultuuri teosega. Väidetavalt tuleb film publikut õpetama ja valest mõtteviisist päästma. Šovinistid ütlevad, et lugu selgelt vihkab mehi ning surub peale ideed, et ühiskond peaks automaatselt iga naist uskuma, samal ajal feministid raiuvad, et naised on ajatud ohvrid ning mehed lõputud rõhujad, ilma enesekontrollita loomad. Minu kommentaar on siin lihtne - rahuneme ja naudime head kinofilmi. Teema on tuline ja siin tõenäoliselt on palju polariseerumist mitmesse leeri, mille tõttu võib teose sõnum kergelt kaotsi minna.
Matt Damon ja Ben Affleck pole koos ühtegi filmi kirjutanud alates "Good Will Huntingust", millest on möödas juba 24 aastat. Tänaseks lahkunud meisterkoomiku Robin Williamsi ja noore Damoni hittfilm on juba kvaliteetfilmide ajalugu, kuid kuidas tuli välja meeste verivärske "The Last Duel" on nüüd publiku otsustada. Stsenaarium on mugandatud Eric Jageri samanimelisest raamatust, mis ilmus 2005. Loo keskmes on 29. detsember 1386, kus kohtulikult määratud duellil võitlevad elu ja surma peale Normandia rüütel Jean de Carrouges ja mõisahärra Jacques Le Gris. Carrouges ütleb, et Le Gris vägistas tema abikaasa, mida Le Gris jumalikult eitab.
Superstaar lavastaja Ridley Scott on väsimatu filmimees. Peagi 84. sünnipäeva pidav lavastaja on oma alal legendaarne, olles teinud näiteks "Alien" (1977), "Gladiator" (2000), "Thelma & Louise" (1991) ja "The Martian" (2015) kui nimetada vaid mõned. Värskelt kinodesse maandunud "The Last Duel" pole mehel siiski esimene kokkupuude selle teemaga. Nimelt tema esimene täispikk teos aastal 1977 kandis nime "The Duellists", mis leiab aset samuti Prantsusmaal ning näitab kahe mehe vahelist tulist tüli. Hea meel oli kinosaalis olla ja vaadata, kuidas film koheselt keset areeni algas, meestel kaitserüüd ja suured mõõgad. Mõnus "Gladiatori" nostalgia ning kvaliteet. Tema kui lavastaja käekiri sobib suurele ekraanile nii hästi.
Narratiiv on jagatud kolmeks osaks, kus iga sündmuse osapool esitab enda versiooni sündmustest läbi aastate, mille tulemuseks on siis see mitte-siiski-ajalooliselt-viimane-duell. Iga lugu on kusagil 40 minutit pikk, kus lõpus on kusagil pool tundi duelli ja loo lahendus. Seega kaks ja pool tundi mõnusat ajaloolist eepilist draamat. Siinkohal on muidugi viisakas hoiatada, et teoses on omajagu verd ja vägivalda ning samuti taotluslikult häiriv vägistamisestseen.
Kuna meeskond ja kaameratagune jõud on niivõrd oskuslik, ei hakka pikalt produktsioonil peatuma. Audiovisuaalselt on film põhimõtteliselt veatu ja ajalooliste teoste fännid saavad magusa silmakommi. Ajastule kohased kostüümid ja detailne Pariis, elamud, sillad ja isegi hambad (mis tihti Hollywoodi filmides ununevad). Motiveeritud valgustus, dialoogid ja hästi pingeliselt lavastatud võitlusstseenid - ainult kiidusõnad. Ainukene koht nokkimiseks on Ben Afflecki ja Matt Damoni võltshabemed, mis näevad päris koledad välja. Nagu kohalikust poest ostetud kummiga ümber pea käivad habemed. Lõpuks küll harjusin ära, kuid alguses oli raske neid tõsiselt võtta.
Räägime nüüd narratiivist ja sellest brutaalsest tõest, mis on inimkonna ajatu probleem - jõu kuritarvitamine. Tollel ajal oli naine põhimõtteliselt abikaasa omand ning omas õiguseid ainult läbi enda mehe ning iga eksimus oli karistatav surmaga. Film esitab vaatajale kolm lugu, andes meile kõikidele võimaluse ise otsustada, et mis siis tegelikult juhtus. Reaalset uurimist toimus tollel ajal vähe, mingeid tegelikke tõendeid polnud, seega mitte keegi kahjuks tõde kunagi teada ei saa. Film proovib veidi publikut kallutada, kasutades naise versiooni puhul sõna "tõde" ja meeste puhul "versioon tõest", kuid lõpptulemust see ei muuda - kelle lugu meid lõpuks veenab?
Lugu sisaldab palju absurdsust, mis tõenäoliselt inimesi kergelt ärritab. Vägistamist uuritakse pseudoteadusliku lähenemisega, et naine peaks seksist naudingut saama, et rasestuda. "See on teadus" on sama sisutühi väljend siin filmis nagu vaktsiinivastaste foorumites. Muidugi ajab päris tigedaks ka see "mis sul seljas oli?" ja "mida sa tegid, et seda provotseerida?" nagu see oleks kuidas määrav. Ja duelli seadus ise on sama arulage nagu mistahes otsus religioossel põhjusel. Juhus ei määra tõde ning kindlasti mitte ka duell - kuid paraku oli aeg selline. Olgugi, et pime ajastu oli väidetavalt läbi, siis selle mõju on selgelt veel tuntav. Tegijad teavad täpselt, mis nuppe publikul vajutada.
Kõigest kõige olulisem on selle teose mõju vestlusele. Annab platvormi, mille pealt edasi minna ning sündmuseid lahata. Annab võimaluse vaadata sündmuseid meeste poolt ja siis naise poolt. Näeme, et tõepoolest inimesed ei taju situatsioone sarnaselt ning moment, kui sõnad me suust lahkuvad, me neid enam ei kontrolli. Me enam ei tea, kuidas teised aru saavad (kas üldse saavad). Keeruline lugu, veel keerulisem stsenaarium, mis peegeldab tänaseid probleeme ajaloolise peegli abiga. Olgugi, et kõverpeegel, kuid piisavalt selge, et iga inimene midagi üles korjaks.
Lõpetuseks tuletan meelde, et see on taotluslikult ja osavalt tehtud kinofilm, mille eesmärk ongi rääkida rasket lugu. Keegi peab surema ning me ei tea, kas see oli seda väärt. Keegi ei pea siin mitte kellelegi loengut ning kui tunnete end kinosaalis solvatuna, oleks aeg see kõverpeegel kodus üles otsida ja veidi oma sisemaailma analüüsida. Tumeda teemaga, inimfookusega dialoogikeskne melodraama, mis tuletab meelde, et ükskõik kui hästi ühiskonnas naisi ka ei kohelda, see ei tähenda midagi, kui tuled on kustus ja naine jääb tõpranahaga üksinda. Suurepärane film.
