ARVUSTUS | Harjumuspäraselt unikaalne, geniaalne ja hullumeelne Thompson. Seekord vähem Johnny Depp, rohkem Hunter S
Hunter S. Thompson — mees, keda oli tema elu ajal ja on siiani võimatu kategoriseerida nii inimese kui autorina, tema loomingut žanriliselt, tema tõekspidamisi moraalselt, tema vaateid poliitiliselt. Olles liialt vabariiklane demokraatide jaoks ja liialt demokraat vabariiklaste jaoks, oli Hunter S. Thompson vaat et kõige tõelisem Ameerika patrioot.
Hunter armastas tulirelvi, seisis sihikindlusega vähemuste ja üleüldise võrdõiguslikkuse eest ning kandis enamus päevadest oma vereringes suurt hulka keelatud aineid, sealjuures mänglevalt põrmustades kõik antud teema kohal hõljuvad tabupilved. Uhkusega vastandlik pisima detailini, oli Hunter S. Thompson teerajaja, kes lihtsalt lõi endale koha ja tähenduse sinna, kus seda varem ei pruukinud olla, ohverdades selle käigus mitte ühtegi enda põhimõtet.
Seda kõike arvesse võttes ei ole sugugi üllatav, et ka ajakirjanikuna töötades ei olnud temalik mahtuda valdkonnas kehtivate piiride vahele. Tundes vajadust kajastada lugu mitteobjektiivselt olles ise peategelasena selle keskmes, lõi ta 70date alguses gonzo journalimi. Selle kuulsaimaks stiilinäiteks on esmalt ajakirjas Rolling Stone kaheosalise loona ilmunud “Fear and Loathing in Las Vegas”.
Laiem avalikkus tunnebki Thompsonit Johnny Deppi kehastatud hullunud ajakirjanikuna just eelnimetatud teose ekraniseeringus, mille lavastas Monty Pythoni Terry Gilliam. Veel mängib Depp Hunterit ka hilisemas filmis “The Rum Diary”, mis samuti põhineb ühel Thompsoni teosel.
Terry Gilliami filmi jaoks aga oli Depp peaosatäitjaks lausa loodud. Olles ise päris elus Hunteri lähedane sõber, oskas ta kirjaniku olemuse ja käitumismaneerid meisterlikult kinolinale salvestada, vürtsitades neid vaatemängulisuse huvides omalt poolt Johnny Deppi x-faktoriga. Kolmanda panuseandjana süstis kõnealusesse filmi oma maagiat režissöör Gilliam, mistõttu ei olegi “Fear and Loathing in Las Vegas” filmina ehe Thompson, vaid pigem nende kolme väga hästi välja kukkunud kollaboratsioon.
Olles harjunud Johnny Deppi mängitud autentse, kuid siiski natuke multifilmiliku Hunteriga, jahmatabki “Fear and Loathing in Aspen” kõigepealt sellega, et peaosatäitja Jay Bulger suudab säilitada kõik omadused, mida me armastame Deppi versiooni puhul ning sellele lisaks panna vaataja kohati uskuma, et ekraanil on päris Hunter S. Thompson, mitte näitleja teda kehastamas. Muidugi tuleb arvesse võtta, et “Fear and Loathing in Las Vegas” vajabki veidi ülepaisutatud peategelast juba näiteks sellepärast, et Monty Pythoni animatsioonidega tuule tiibadesse saanud Terry Gilliami stiil nõuab seda.
Erinevalt teistest mainitud Thompsoniga seotud filmidest ei põhine “Fear and Loathing in Aspen” ühelgi tema teosel, vaid räägib tõestisündinud loo sellest, kuidas kirjanik alkoholist, meskaliinist ja kokaiinist innustatuna ühe väikese maakonna šerifiks kandideeris ja peaaegu võitis. Sündmustik on Hunterile omaselt absurdne ja ennekuulmatu, kuid sellegipoolest päriselt aset leidnud. Tema valimiskampaania logoks oli näiteks kahe pöidlaga rusikas ja peakontoriks baar. Kampaania strateegia ja valimislubadused pandi paika pidutsedes nagu homset ei tuleks.
Lisaks suurepärasele peaosatäitmisele on tublit tööd teinud ka režissöör Bobby Kennedy III, kes ei lähe üle oma võimete hüppama, vaid kohtlebki filmi ennekõike lihtsalt kui antud sündmuste dokumentatsiooni. Samal põhjusel ei ole see ka tingimata soovitatav neile, kes lihtsalt “Fear and Loathing in Las Vegas” filmi fännid, aga pigem neile, kes selle kõrvalt tunnevad huvi ka Hunter S. Thompsoni kui kirjaniku vastu või muudel põhjustel peavad teda väljapaistvaks figuuriks kahekümnenda sajandi kultuuriloos, mida ta nii halbadel kui headel, kuid äratuntavalt ainult talle omastel põhjustel kahtlemata oli.
