Heinrich Sepp PÖFFi turundusest: andsin kuradile sõrme ja nüüd olengi siin
Eesti filmisõprade iga-aastane suursündmus on kohe-kohe siin. Kolme nädala pärast algav Pimedate Ööde Filmifestival on veidi eriline, sest sellega täitub PÖFFil juba 25 aastat ning peagi ilmub ka ametlik kava programmis olevate filmide kohta. Sel aastal mõtlesin vaadata veidi lähemalt seda festivali ennast – kes selle taga on, kuidas see kõik käib ning mis töö tegelikult sellise suurejoonelise ettevõtmise taga on.
Kinoveebi Jututoa saate jaoks tegin intervjuu sõbraliku loovinimese Heinrich Sepaga, kel on bakalaureusekraad režii erialal, kuid töötab hoopis turundus- ja kommunikatsioonikoordinaatorina PÖFFi harufestivalide juures. Kevaditi teeb lisaks ka HÕFFi ning on turundust vedanud ka TARTUFFi juures.
Kuidas sattusid PÖFFi meeskonda?
„See juhtus viis aastat tagasi. Ma õppisin Eesti Kunstiakadeemia magistris animatsiooni (mis jäi pooleli) Priit ja Olga Pärna juhendamisel, kui otsustasin, et see ei ole päris minu ala. Võtsin pool aastat pausi, kuni ühel hetkel olin valmis Eestist ära minema ja sain kõne Tiina Lokilt. Ta küsis, et kas Olga Pärn sobiks Animated Dreams kunstiliseks juhiks. Peale seda Olga kutsus mind. Üks asi viis teiseni. Esialgu pidin aitama kataloogi kokku panna, kuid intervjuul tollase tegevjuhi Indrek Jurtšenkoga pakuti võimalust teha lisaks veel turundust ja kommunikatsiooni. Esimene aasta läkski Animated Dreamsi raames. Õppisin taolise festivali korralduse kohta. Tollel aastal lahkus töölt üks PÖFFi turunduse projektijuhte, siis avanes võimalus ka HÕFFiga kohe järgmisel kevadel kaasa lüüa!”
Ütlesid, et möödas on juba 5 aastat. Oli sul liitumisel mingisugune visioon, et kuhu see karjäär sul läheb ning oskad võrrelda, et kuidas see tegelikult on läinud?
„Väga palju on muutunud sellest ajast kui alustasin. Kuna see polnud minu eriala, siis alguses olin pelglik. Mõtlesin endamisi, et teen selle ühe festivali ära ja siis vaatan edasi. Ja nii tegin mitu aastat – mõtlesin, et see on viimane kord, kuniks tehti minuga leping. Andsin kuradile sõrme ja nüüd olengi siin. Kuna meeskond on hästi tore, filmid on toredad, festivalid ise on melu poolest hästi vahvad. See kõik on mind siin hoidnud. Viie aasta suurim muutus on muidugi pandeemia, mis on üsna palju ümberkorraldusi teinud. Palju on juurde tulnud ja muutunud selles, kuidas turundust ja kommunikatsiooni üles ehitada.”
Kas sa näed ennast ka viie aasta pärast PÖFFiga tegelemas?
„Viis aastat on hea aeg, et vaadata tagasi. Mis on korda saadetud, mis hea ja mis halb. Pärast on kunstitudengi teekonda BFMis ja EKAs olen saanud sellise teistsuguse kogemuse ja nüüd vaikselt hakkab tekkima jälle soov iseennast väljendada. Üks kirgedest, mis mul PÖFFi ajal tööväliselt tekkinud on performance art ja kirjutamine. Nüüd proovin vaadata, et mis võimalus oleks vahelduseks teha teisi asju, kuigi kultuurikorraldusega väga ära ei ela.”
Mis on selle tuleva PÖFFi fookuspunktiks?
„PÖFFil tuleb juubel – 25 aastat. Sellega seoses tulevad eriüritused ja melu, mis ühe sünnipäevaga kaasas käib. Fookusmaa on sellel aastal Ungari ning olemas on ka võitlusprogrammid nagu debüütide võistlus, põhivõistlus ja Just Filmi võistlus. Muidugi ka PÖFF Shorts. Need on minu jaoks kõige olulisemad ja huvitavamad osad.”
Millist filmižanri sooviksid PÖFFil valikus suurendada?
„Ma olen küll põhiliselt turunduse ja kommunikatsiooni peal, kuid mul on olnud võimalusi panna lauale ideesid programmide osas, mida publikuni tuua. Ma ise olen kvääride (queer eestikeelne vaste) lühiprogrammide kassetti kureerinud kaks aastat. Sellel aastal kutsusin kolleegi Riia filmifestivalilt ja palusin temal see kokku panna. Ma olen püüdnud teemade valikut laiendada just lühifilmide festivalil. Tean, et neid kajastatakse ka põhiprogrammis. Žanri puhul igatsen sellist head ulmefilmi. Rohkem just sellist puhast žanrifilmi. Meil on õudusfilmidega olemas Midnight Shivers programm, kuhu ma kahjuks kunagi ei jõua, sest festivaliga on nii palju tööd."
Selgita täpsemalt, et mis on kväärkassettid?
„Meil on lühifilmide programmid, kus sees on filmide kogumikud, mis jooksevad järjest nagu üks film. Neid kutsume kassettideks. Kväär on kõik see, mis teadlikult-sihilikult heteronormatiivsest paiksoolisest maailmast kõrvale kaldub soo ja seksuaalsuse teemadel. Need teemad on minu jaoks olulised. Olen viimastel aastatel otsinud filme, mis seda teemat käsitleb. Sedasi tekibki siis kvääri lühifilmide kassett."
Oled märganud praeguste filmide juures mingisugust uut trendi, mida sooviks vältida?
„Kui inimesed kuulevad, et töötan PÖFFi juures, siis arvatakse, et vaatan hullult palju filme. Kahjuks või õnneks on õudusfilmid muutunud veits liiga lahjaks. Ma olen alati selle poolt, et pigem ei paneks filmitegijatele mingeid piire ette. Laseks neil katsetada ja teha nii jaburaid asju kui võimalik (Põhjusega Mässajad programm). Oskan hinnata ka kõige pikemat ja igavamat asja. kui sellel on mingisugune sotsiaalne väärtus, mis ei pruugi kinolinalt nii selgelt välja paista. Võtame kasvõi selle Susanna Šmanjovi „Viirus. Rikutud Hing.”. Me kõik teame, et see on kohutav film. Samal ajal on see ühe vähemuse vajadus ja soov näha iseennast ekraanil. Ja nii need kultusfilmid sünnivad.”
Millised on pandeemiast tulnud positiivsed muudatused?
„Kui me näiteks vaatame siin muusikafestivale, kes peavad oma kava ära jätma, siis meil on PÖFFiga alati võimalus minna veebikinno. Me ei pea festivali kunagi täielikult ära jätma ja saame mingis vormis filmi ikkagi publikuni toodud. Muidugi kõik eelistame kinosaali, sest see on koht kuhu film kuulub, aga samal ajal saame kirju publiku käest, kes loodavad veebikino valiku laienemisele. On inimesi, kes just vaatasid tänu sellele rohkem filme. Kuna veebikino levib üle Eesti, siis saavad PÖFFist osa ka need inimesed, kes Tallinnasse muidu ei satu või ei ole liikumisvõimelised. Meil peab alati olema valmisolek teha erinevaid versioone festivalidest ning ilmselt jääb see meiega ka peale pandeemiat.”
Mis on tulevasel PÖFFil midagi, mida külastajad kindlasti peaks vaatama?
„Kui keegi pole veel lühifilmide festivalil käinud, siis soovitan lühifilme vaadata. Üks täispikk, mida ise väga-väga ootan on Koju Yamamura „Dozen of Norths” („Tosin põhjalat”), sest olen Yamamura fänn.”
Täispikka intervjuud saab kuulata üleval olevast Kinoveebi Jututoa saatelõigust. Lisaks siin kirjutatud kokkuvõttele on täispikas intervjuus veel juttu vaktsineerimisest, filmide valiku protsessist festivali juures, saab teada Heinrichi enda lemmikfilmid ning -seriaalid ning lahatakse lähemalt ka performance art tähendust Heinrichi jaoks, tema kirjutamiskirge ning saab ka teada, et kes on Helgi Saldo.
