ARVUSTUS | "Tulilind" ehk minu armastus on sama hea kui Sinu armastus

Eesti film ja eestlane ei ole alati kõige elutervem paar. Lisame siia juurde veel keelatud geimeeste armastusloo ja anonüümse pimedatesse nurkadesse peitva idaeuroopalikult homofoobse maailmavaate, siis tulemus on piinlik. Meil on täna juba niigi palju põhjuseid väita, et oleme edumeelse ja haritud ühiskonnana põrunud ja kui lisada siia veel homofoobia, teeb see ainult kurvaks. Pole tegelikult ju muid ohvreid peale inimeste, kes armastavad, kuid nad ei tohi. Tegemist ei ole kuidagi teistsuguse armastusega, see tunne on kõigil ühine: lämmatav ja kõike endasse haarav, teistele nähtamatu ja tõestamatu, kuid see eksisteerib. Ja sellest värske Eesti ja Inglismaa film "Tulilind" ("Firebird") ka räägib.

Lugu algab 1977. aastal Nõukogude Liidu Haapsalu õhuväebaasis. Seal tekib keeruline armukolmnurk reamees Sergey Serebrennikovi, piloodi Roman Matvejevi ja sekretäri Luisa vahel, kus mehed on teineteisesse selgelt armunud, kuid see on sõna otses mõttes seaduslikult keelatud. Peaosades astuvad ülesse Tom Prior („The Theory of Everything“, „Kingsman: The Secret Service“), Oleg Zagorodnii („The Choice“, „Dzhamayka“) ja Diana Pozharskaya („The Unknown Soldier“, „Hotel Eleon“).

"Tulilind" põhineb päriselt toimunud sündmustel, mis pani kirja Sergey Fetisov ise ("The Story of Roman"). Stsenaariumi kirjutasid lavastaja Peeter Rebane ja Tom Prior kahasse ning ligi 10 aastat kestnud teose valmimise protsess on 100% iseseisva rahastusega tehtud. Peale filmi nägemist on raske uskuda, et tegemist on Peeter Rebase esimese täispika linateosega, sest ekraanikeel on sorav ning kõnetab selgelt, kogemust on tunda. Rebane on on õppinud Oxfordi ülikoolis ja lõpetanud Harvardis majanduseriala cum laudega. Lisaks õppinud filmindust Lõuna-Californias ja täiendanud end Judith Westoni näitekunstistuudios, seega CV eriti lühikeseks ega kuivaks ei jää.

Filmi esimene pool leiab aset meie väikses Eestis, ajal kui Nõukogude Liidu okupatsioon vohas suurelt ja laialt. Ilusad kaadrid tollest ajast ainult tuletavad meelde, kui vähe oleme tegelikult meie arhitektuuris edasi liikunud. Need 45 aastat vanad majad on kõik täpselt sellised nagu suurem osa veel tänagi. Me kõik oleme nendes niisketes koridorides aega veetnud. Isegi korterites pole suuri muutuseid - samad tapeedid, samad kapid. Ainult telefonid ja televiisorid on vahetunud. Isegi homofoobia on sama, nüüd veidi teises kuues. Tol ajal kandis see Vene sõjaväevormi, täna anonüümse netisõdalase vihast kõnevormi - tulemus on ikka sama.

Eestit on läbi osava kaamerasilma mõnus vaadata. Peale hallide toonide on siin see meile omane naturaalne ilu, kodune olek, mis meid siia alati tagasi toob. Paljud lavastajad ei suuda tabada Eestit ennast. Oskavad teha teravat ja ilusat pilti, kuid unustavad selle kõige olulisema - kus me tegelikult oleme? Peeter Rebane seda suudab ja ehk on siin abiks olnud tema eemal veedetud aeg, mis andis võimaluse piiluda meid kaugelt eemalt. Ja kaamera ongi tihti nagu kauge külaline kaugelt eemalt, kapiukse praost sisse vaatamas. See tekitab tunde, et me oleme sissetungijateks kellegi isiklikus momendis. Ja mingil määral ju tegelikult olemegi.

Tom Prior Sergeyna on veenev. Ei pea siin pikemalt analüüsima hakkama, sest tema sooritus pole midagi esmakordset, kuid see on võimas. Pole kordagi lohakas, vaid alati loomulik ning ta teeb oma töö näoilmetega ära, kuigi natuke kordab ennast. Ma usun, et ta armastab. Ja ma tajun, et tal on valus. Ta veedab pildil põhimõtteliselt terve loo aja ning tühjana ei näi see suur ekraan kordagi. Välja arvatud juhul kui see on tahtlik.

Rohkem pööraksin tähelepanu meesskulptuurile Ukrainast (Oleg Zagorodnii). Korraks tahaksin tõsta küsimuse, et kas näitlejate otsimisel oligi selge eesmärk, et kõik on erinevatest riikidest, erinevate keeltega, et siis kõik üheskoos inglise keeles Eesti filmi teha? Esilinastusel vaatas minu abikaasa ühele mehele sujuvalt järele ning kui uudishimust pilku pöörasin, jäin ise ka jõllitama. Naeruväärselt ilus mees Zagorodnii on lennukipiloot Roman Matvejevi rollis ning tal on isegi raskem roll kui Prioril. Ei lähe detailidesse, sest ei soovi sisu rikkuda, kuid näitlejana esitleb ta seda tõmmet mitme maailma vahel sellisena, kuhu ei oska enam midagi lisada. See film oleks pidanud olema nagu Sergey lugu - Romani oma. "Ainukene koht, kus tunnen ennast veel vabana...on taevas."

Romani ja Sergey kohtumine on nunnu. Jah, see kirjeldab seda päris täpselt. Nad on nagu kaks last, kes koheselt ühise keele leiavad, pole rääkida vajagi. Vaikselt läbi pilkude, kohmakate naeratuste avastavad nad, et neil on ühised hobid - fotograafia ja teater. Sergey polnud selle hetkeni tegelikult enesele tunnistanud, et tunneb tõmmet teiste meeste poole, kuid Roman vaikselt piilub kapi ukse vahel sisse ning peagi nad liituvad. Kas kapiuks ka muule maailma lahti tehakse, jätan vaatajaile avastamiseks.

Venemaa on kurikuulus oma seadustega, mis puudutavad samasoolisi suhteid. Täna on neil keelatud selleteemaline propaganda, tol ajal oli olemas reaalne vanglakaristus ja muidugi karjääri hävimine, seega meeste salasuhe ei saa olla kerge. Selle armukolmnurga kolmas osapool Luisa on see süüdimatu näitsik, kes ei suuda kahe ilusa mehe vahel valida, olles pime ideele, et äkki talle polegi seal tegelikult kohta. Publikul on võimalus pooli valida ja kaasa elada kelle iganes neist kolmest, sest nad kõik saavad oma momendid.

Tegemist ei ole poliitilise filmiga. Siin pole mingisugust peidetud agendat või ultraliberaalset ajupesu, vaid see on tõsieluline lugu kolme inimese keerulisest elust. Ongi kõik. Meie valik on, et mida siit õpime või kas üldse midagi õpime. Keelatud armastus on magusam ja pidev risk lisab raskust ja draamat - loodud ekraanidele toomiseks. Mõistan, miks just see lugu Peeter Rebase jaoks nii oluliseks muutus.

Minimaalne ebamugavus filmi juures on erinev ingliskeele tase, mis näitlejatel on. Õnneks on olemas Nicholas Woodeson, kelle osav aktsent sulatab kogu meeskonna üheks ja päästab olukorra, millega tegelikult harjub päris kiiresti. Mait Mäekivi visualne keel kaameraga on kiitust väärt. Mitte ainult Eesti hall ja rõhutud olek ei tundunud värskelt maaliline, vaid seda olid kõik paigad. Eriti meeldejääv on moment, kus Sergey ja Roman toetavad vastu seina, katkine lõhe jookseb nende vahelt läbi. Üks parimaid, sümboolsemaid visuaalse kõnekeele näiteid, mis arendab narratiivi ilma ühegi sõnata. Teine on kindlasti veealune stseen Sergey mälestustest - imeliselt tehtud.

Narratiivis endas pole erilisi üllatusi, pigem draama ja romantika žanri klišeed, kohati üksteise otsas ja järjest. Lugu mahutab ka head huumorit, kus lisaks mõnele päris heale anekdoodile on ka visuaalset ja dialoogilist nalja. Filmi teine osa, kus tegevustik liigub baasist eemale, kaob ka seal olnud pinge ja selgus. Nüüd enam samad reeglid ei kehti ning Sergey ümber olevad uued inimesed tekitavad küsimusi ja potentsiaalseid auke räägitavas loos.

Teise poole probleemid ei saa kahjuks otsa. Iseloomust väljas on seal üks korteripidu, mis eirab varem paika pandud ohtu, kuid taaskord puuduvad tagajärjed. Ja see tekitab küsimuse - kas ikka oli nii ohtlik Nõukogude Liidus gei olla? Diana Pozharskaya on ainuke olulise rolliga naine, kes ei saa piisavalt ekraaniaega. Tema ja Sergey vahel on filmi parim stseen - kõige emotsionaalsemalt laetud, kuni mu abikaasal oli silm niiske. Luisa karakteri parem kasutamine oleks võinud teha sellest stseeni tõelise pisarakiskuja.

Armastus on ajatu ekraanilugu, olenemata, kes keda ja kuidas armastab. Mitte iga lugu ei saa õnnelikku lõppu, kuid see ei tähenda, et armastama ei peaks. Milleks teha midagi salaja, kui saame seda karjuda tähtedele?

"Tulilind" pole muidugi ainult armastuse lugu, vaid ka truu perioodifilm. Meie vanemad tõenäoliselt tunnevad nende vaipade lõhna isegi läbi kinoekraani ning mäletavad täpselt, mismoodi see külm ukselink käe all oli.

"Tulilind" on imeilusad mehed, kaunis naine, maaliline pilt ning lugu, mis väärt rääkimist. Eesti filmile on siin tegemist võiduga, probleemidele vaatamata. Tegijate kirg jõudis minuni, loodetavasti jõuab ka teistele vaatajatele.

Filmile hindeks 8/10