ARVUSTUS | "Antlers" viib termini slow-burn totaalse maksimumini. Suur haigutus
(3)
Olles HÕFFi külastanud peaaegu igal aastal ja veetnud oma elust palju aega otsides neid parimaid õudusfilme, olen tuttav ideedega, kuidas võib üht žanri venitada, ümber defineerida, uuendada või segada. Seega olen avatud uutele lähenemistele. Kõik ei peagi olema standardne, kuid need on ajaga tekkinud selge põhjusega — need toimivad.
Nagu tegijatel tuleb vahel ette, siis asjad ei lähe alati nii nagu sooviks. Enne muidugi peab teadma, et mida siis täpselt teha soovitakse. Siit ka filmi suurim mure — tegijatel pole õrna aimugi, kuhu seda liigitada. Mis signaale me publikuna peaksime saama? Seda segadust on ekraanilt näha — eeldusel, et vaataja suudab filmiga lõpuni minna ilma magama jäämata.
Loo peategelane on Julia Meadows (Keri Russell), kes on Oregonis asuvas räämas kolkalinnas õpetaja. Ta elab koos oma venna Pauliga (Jesse Plemons), kohaliku šerifiga, proovides samal ajal maha suruda oma lapsepõlvetraumat. Kohalike korrakaitsjate abi kulub peagi hädasti ära, kui selgub, et Julia õpilane Lucas (Jeremy T. Thomas) varjab ohtlikku saladust, millel võivad olla hirmutavad tagajärjed.
Filmides on tavaliselt kolm osa — lühidalt öeldes on sissejuhatus, teemaarendus ja finaal. “Antlers” unustab teise osa ära, viies aeglaselt põleva stiili totaalse maksimumini. Esimene sissejuhatav osa venib ja venib, karakterid jalutavad ja vaatavad ringi seni, kuni saabub finaal ja lõpp. Ongi kõik. Pole mingisugust ehitamist peagi saabuva õuduseni, pole ehmatusi (on natukene verd ja koletist). Minimaalselt märulit, mis ei paku pinget, sest puudub ohutunne. Te lugesite seda õigesti — õudusfilmis ei ole ohutunnet.
Tuletan meelde, et algselt pidi lugu kinoekraane valgustama juba eelmise aasta aprillis. Mitu edasilükkamist ja viimistlemist hiljem on see siin. Seda teost oli tegelikult põhjust oodata, sest lavastaja Scott Cooper pole niisama suvaline töll. Ta on varem teinud näiteks “Out of Furnace’i”, kus peaosas Christian Bale ja “Black Mass” Johnny Deppiga, mis mõlemad on kiidetud lood. 2017 tegi taaskord suurepärase filmi “Hostiles”, mis täis staare ning kriitikute kiidulaulu. Ja ta oli siin ise veel üks stsenaristidest ka. Valemis oli kõik olemas, et “Antlers” oleks selle aasta üks parimaid õudusfilme, kuid midagi läks totaalselt valesti.
Visuaalselt on tegemist imeilusa teosega. Kadreering on atmosfääriline ning kaamera eelistab olla statsionaarne, karakter alati kooskõlas mõne suure domineeriva esemega enda keskkonnas. Meenutab stiili poolest Netflixi hittseriaal i“Stranger Things”. Sisulise poole pealt rohkem selline vaikne uurimine nagu “True Detective”, kuid publik on filmi karakteritest alati targem. Üldiselt eelistan, et õudusfilmidega oleme kinosaalis samal pulgal kui lugude peategelased, et saaksime hirmu ja ehmatust kogeda samal ajal. Selle filmi parimad momendid on tegelikult läbi Lucase karakteri ning siin toimib see sama klassikaline reegel, et me õpime, mida tema juba teab või avastame samal ajal, mitte ei ole juba kaugemal ees.
Vaatame korraks seda keskkonda, kus tegevustik toimub. Kuna film on niivõrd igav ja aeglane, siis on publikul omajagu mahti, et minna avastusretkele Oregoni väikelinna, kus narkootikumid jooksevad võidu ainult depressiooniga. Inimesed on alla andnud. Kedagi ei koti naabri probleemid, sest endal on minimaalselt jõudu, et toime tulla. Häiriv element on see ühiskondlik ükskõiksus, et inimesed elavad enda rooja sees, vaikselt surevad koos lastega kusagil urkas. Vanemad ahistavad lapsi, sunnivad tööle, vägistavad ja peksavad neid. Elavad seda tõelist Ameerika Unelmat. Ning siis see lugu proovib vaatajat veenda, et mingisugune maagiline kits kusagil kaevanduse koridoris on probleem. B*tch, please…
Järgmine mure on loo originaalsus. Ei hakka sisu ära reetma, kuid põhipahaks olev koletis on mujalt meediumist juba läbi käinud ning seda edukalt. Ning edukalt lausa punktini, et seda ei tohiks uuesti vaataja ette tuua ilma kindla plaaniga inimesi rabada, muuta antud koletise definitsiooni enda räägitud loo järgi. Seda kahjuks muidugi ei juhtu. Väljaspool õudusfilmi ei jää ka tegelikult midagi alles. Dialoogid on tühjad, karakterid ei liigu mitte üheski suunas ning koletist näeme äärmiselt vähe. Isegi selle peale ei tasu loota. Mida see film siis pakub?
Noh, siin on tegelikult üks suur pluss peale visuaalse meisterlikkuse. Selleks on noor Jeremy T. Thomas, kes on 12-aastase Lucase rollis. Kui “Felicity” kunagine nimistaar Keri Russell on võtteplatsile ära eksinud ja võib-olla tänaseni ei leia oma tuima näoga väljapääsu, siis Thomas veab oma stseene. Noor näitleja näitab raadiust ning haldab kõiki momente ja tal on keerulised situatsioonid. Tõeliselt tugev valik ja imeline rollisooritus. Jooksis kogenud täiskasvanud kolleegide ümber ringe, mitte et need midagi oleks näinud, sest vaatasid tühja pilguga alati samasse kohta: “Kas seal nurgas, kuhu juba neli korda vaatasin, võib midagi olla, olgugi, et hääl tuli minu selja tagant?”.
Veel üks müsteerium lahendamiseks siia teksti lõppu. Kuidas me läksime Scott Cooperi filmist “Crazy Heart”, mis andis Jeff Bridges’ile Oscari nominatsiooni, filmi “Antlers” juurde, kus Keri Russell nagu prooviks saada rolli mõnes Toomas Aria filmis? Uni on meie tervisele oluline ning olen tänu võlgu selle unne soigutamise eest, kuid see ei ole põhjus, miks kinos õudusfilme tahan vaadata. Jõhker pettumus.
Hinne 4/10
