ARVUSTUS | Jumalad pole kangelased. "Igavesed" eirab Marveli superkangelaste valemit

Chloé Zhao on Hiinas sündinud filmitegija, kes selle aasta alguses võitis parima lavastaja Oscari filmiga "Nomaadimaa". Alles 39-aastane ja juba tegi suur hüppe Disney rahamasina MCU juurde, kus lavastas ja kirjutas "Igavesed" ("Eternals"), mis alates tänasest on ka Eesti kinodes. Koomiksimaailm tutvus nende salapäraste tulnukatega läbi Jack Kirby sule juba aastal 1976 ning on aktiivne kuni tänaseni. Hetkel käimas viies kogumik, mille kunstnikuks on tunnustatud Esad Ribíc. Esimene väljaanne tuli tunnuslausega "Kui Jumalad kõnnivad Maal" ning see on tegelikult üpris täpne tuumikidee kirjeldus.

Marveli kauaaegse fännina olen “Igavesed” saagat vältinud, sest see tekitab liiga palju auke suures Marveli koomiksiuniversumi narratiivis. Täpselt sama teeb “Must Panter” ja “Kapten Marvel”, kus iga võimalik probleem saab alati sama lahenduse “Meil on Wakandas mingisugune maagiline vibraaniumist tehnoloogia, mis täpselt selle mure lahendab!” või “oih, mul läks meelest ära, et mul on tegelikult peidetud võime, mis täpselt konkreetse mure lahendab!” Ehk siis igav, üllatustevaba ning tegelikult ei lisa erilist väärtust. Siiski on Disney suured juhid sellised otsused teinud ning täna on need kõik MCU osa. Kuidas see kõik nüüd kokku sobib?

Ligi kaks ja pool tundi kestev eepiline lugu ulatub üle mitme aastatuhande läbi inimeste ajaloo planeedil Maa. See toob mängu 10 surematut kangelast ehk Igavesed, kes on meie maailma jälginud varjus püsides, sekkumata inimkonna ajaloo sündmustesse, olgu need kuitahes traagilised ja verised. Nüüd on nad siiski sunnitud tegutsema, kui planeeti ähvardavad kõige elava iidsed vaenlased — Rikutud, metsikud kõikehävitavad kosmilised kiskjad.

Üles astuvad lisaks Oscari-võitjast lavastajale veel Richard Madden (Ikaris), Gemma Chan (Sersi), Kumail Nanjiani (Kingo), Lauren Ridloff (Makkari), Brian Tyree Henry (Phastos), Salma Hayek (Ajak), Lia McHugh (Sprite), Don Lee (Gilgameš), Barry Keoghan (Druig), Kit Harington (Dane Whitman) ja Oscari-võitja Angelina Jolie (Thena). Nii palju näitlejaid tähendab, et on palju täiesti uusi karaktereid, kes kõik peavad ühte filmi ära mahtuma, ekraani ja tähelepanu jagama. Publikul pole kerge leida üht konkreetset lemmikut, sest tegelikult pole aega kedagi tundma õppida.

Chloé Zhao võttis otsuse teha aeglane draama, mille tulemuseks on täiesti uut tüüpi MCU film. See on ülekaalukalt kõige igavam terves frantsiisis, kus esimesed tund aega kinosaalis on pidev võitlus unega ja valutava ninaga nendest jubedatest 3D-prillidest. Ambitsioonikalt maaliline pilt seguneb kosmilise narratiiviga, mis lõpuks on tükike Kreeka tragöödiat ja imalat võitlust nutuste superolendite ja kombitsatega koerte vahel. Õigustamatult liiga pikk fantaasiarikas märul ei saagi jalgu alla, sest liiga palju karaktereid on korraga jagamas vaevalt ühele jaguvat loojupikest.

Zhao on lavastuses võtnud inspiratsiooni auhinnatud koomiksikunstniku Alex Rossi pealt, kus parimad kaadrid oleks nagu tõmmised tema lehekülgedelt. Väljaspool Marveli filmidele omast silmailu saab lugeda “Igavesed” suurimaks õnnestumiseks teistsugune olemist. Katsetama peab, uusi ideesid peab proovima — seega väike aplaus Disney juhtidele ja Chloé Zhao nägemusele. Sel korral kahjuks uus lahendus ei toiminud ning raske on mööda vaadata küsimusest, et miks ei olnud “Eternals” hoopis Disney+ seriaal nagu “WandaVision” või “Loki” oli?

Seriaali formaadis oleks olnud piisavalt aega, et erinevaid karakterid tutvustada ning anda publikule võimalus emotsionaalselt investeerida. Praegusel kujul on draama täiesti puudu. Erinevad karakterid surevad, inimesed nutavad, kuid ainuke asi, mis vaatajal peas on: “Oot, milline tegelane see nüüd oli? Kas ta oli enne ka ekraanil?” Tempo lonkab, atmosfäärilt meenutab neid kõige esimesi ja jubedaid Marveli filme nagu “Daredevil” ning märul on raskesti jälgitav, mis jällegi pole Marveli valemile iseloomulik. Narratiivi mõttes tekitab “Igavesed” inimestes nii palju küsimusi ning neid auke ei ole võimalik lappida. Lugu pole keeruline, kuid nende olemasolu lihtsalt tekitab probleeme, mida ei saa ignoreerida. Isiklikult olen “Igavesed” superkangelasi alati vaese mehe X-meesteks pidanud, sest neil pole esiletõusvaid võimeid. Kõigest hoolimata on tegemist vaadatava filmiga, see lihtsalt pole standard Marveli kvaliteet. Olen natukene karmim kui muidu, sest maailma suurim filmifrantsiis, kus on olemas kõik ressursid, parim tehnoloogia ja talent — peab olema parem kui see.

Võtan mõtted kokku: “Igavesed” ei sobi koheselt MCU ridadesse, kuid anname aega ja võimalust ehitada. Chloé Zhao tegi enda nägemuse ning tegi seda hästi. Kahjuks lihtsalt ei lähe kokku plahvatusliku Marveli valemiga, mida oleme armastama õppinud. Ühekihiline narratiiv on lihtne, draamat ei jagu kõikide karakterite vahele ning puudu on üks konkreetne “pahalane”, mis võiks anda ühiseesmärgi. Meeldib idee, et Jumalad pole kangelased, kuid see ei tulnud ekraanilt selgelt ühemõtteliselt esile. Tulemuseks on igav ja aeglane, kuid visuaalselt mahlakas vahepala, mida võimendab IMAX ja suured kinosaalid. Marveli fännile siiski kohustuslik vaatamine, sest tutvustab palju uusi elemente, mida ei saa ignoreerida.