ARVUSTUS | Mart Sanderi "Kennedy intsident" on tõeline armastuskiri spioonidraamadele

Mart Sander on Eestis tuntud muusik ja meelelahutaja olnud kauem kui mäletan. Suurem osa kokkupuudet mehe kaamerataguse tööga on olnud läbi HÕFFi, kus ta hakkas kätt proovima lühifilmidega, vaikselt oma oskusi lihvides põhimõtteliselt igas filmitegemise aspektis. Samal ajal on leidnud endas kire raamatute kirjutamise vastu, mis on tegelikult suur ja oluline samm iga jutustaja jaoks. Alguses ehitad pildi peas, siis laod sõnad paberile ja lõpuks tood ekraanil elule.

On olnud vahva mehe arengut lavastajana jälgida, kuid selle aasta HÕFFil linastunud õudusfilmide kogumik oli esmakordselt pettumus. Areng oli näiliselt seisma jäänud ning tema esitletud lühifilmid olid lohakad. Visuaalselt kindlamad kui varem, eriti just saksa keelne deepfake õuduslugu, kuid sisutud kohatäited, rohkem kui kaasakiskuv looming, mida publikuna hinnata. Otsustasin toona tema tööd mitte kajastada, sest leidsin, et see on ebapiisav isegi põhilise kriitika jaoks.

Neljapäeval esilinastus Eesti kinodes Sanderi seni suurim töö filmikunstnikuna (jah, nüüd võin nii öelda) ”Kennedy intsident” (“The Kennedy Incident”), mis on meeletult parem, kui ootasin. Olen aus — olin valmis äärmiselt keskpäraseks soperdiseks ning enne seanssi mõtlesin viise, kuidas kirjutada viisakalt halva asja kohta, et mitte võtta motivatsiooni selgelt andekalt inimeselt. Ei ole tuttav Sanderi raamatutega, ei ole näinud ühtegi GO3 seriaali antud lugude seerias ega ei teadnud midagi sellest ajaloolisest sündmusest peale selle, et noor Kennedy siin kandis paar päeva oli. Läksin kinno kui suvaline kinosõber ja filmigurmaan. Peagi olin narratiivist haaratud — tahtsin teada veel, näha veel. Film täitis oma ülesande. Selgelt.

Loo keskmes on Tallinnas asuv litsimaja, mis pakub muuhulgas teenust ka rikastele ja mõjuvõimsatele meestele, kes ei saa usaldada ühtegi tänavalt leitud naist (kuna võivad olla spioonid). Aasta 1939 on pingeline aeg — inimesed tunnevad õhus saabuva sõja lõhna. Saksamaa surub läänest, Venemaa surub idast ning väiksesse Eesti riiki saabuv USA mõjuvõimsa poliitiku poeg noor John (Jack) Kennedy (Ben Walton-Jones) tõmbab kõikide osapoolte tähelepanu. Proua Kukk (Merle Palmiste) organiseerib ühe enda tüdrukutest Moonika (Lisette Pomerants) ja tema sõbra Claudette’i (Britt Kõrsmaa) šarmika poissmehega “juhuslikult” kohtuma, kust areneb armukolmnurk tulevase presidendi, hoora ja spiooni vahel.

Sanderi kirjutatud lugu kannab mehe hinge, sest keegi ei veedaks nii palju aega detailides ja ühes ajaperioodis, kui poleks sellega sügavamalt seotud. Jutustamine on enesekindlalt otsekohene. Sander ei karda olla veidi imal kopeerides üleromantilisi film-noir klassikuid. Olles iseenda kirjutatud loo lavastaja, on tal silma kõige vajaliku jaoks, seega ekraan on alati täidetud. Ainult 30 000 euroga tehtud film on hea näide lugudest, mida Eesti riik peaks toetama, potentsiaalne eksport rahvusvahelisele turule (mitte ”Sandra saab tööd” nagu olen varem korduvalt maininud). Lugu räägitakse eesti, saksa ja inglise keeles ning kogu projekt on algusest peale ehitatud rahvusvahelisele turule, mis tõenäoliselt lõpetab kusagil voogedastuses.

Olen kriitikuna suur iseseisva töö austaja. Teeme ise — igal juhul, nii kuidas saame ja misiganes vahenditega. See hoiab endas seda ideed, et film on kõikidele, mitte ainult paksudele rahakottidele. “Kennedi intsident” sümboliseeribki seda tegemise kirge, mida paljud inimesed ei leia terve elu.

Produktsioonil polnud siin mitte midagi kerget, sest publik tuleb transportida teise aega ja kohta, kuid ilma eelarveta. Õnneks Sander on kavalalt leidnud ajas seisma jäänud kohad meie ilusas Eestis ning neid maksimaalselt ära kasutanud. Piltilusad statsionaarsed laiad võtted, esteetiliselt konkreetsed ja selge fookusega. Sanderi kui lavastaja käekiri on palju edasi liiklunud HÕFFil alustamisest, mis tekitab mõtte, et nõrgaks jäänud HÕFFi lühifilmid olid katsetused just “Kennedy intsidendi” loomiseks, mitte eraldi projektid.

Loo alguses on veidi harjumatu kuulata inglise keelt ning samuti on võõras Sanderi stiil minna kaameraga näitlejatele päris lähedale. Liiga lähedale. Mõistan seda valikut laias plaanis, sest produktsioon ei saa ehitada võtteplatse kui pole raha, seega on mõistlik näidata pigem vähem, et jääda periooditruuks ja vältida moodsaid ehitusi ja tehnoloogiat kusagil kaadri nurgas. Atmosfääri loomine võtab aega, kuid saab end käima õigel ajal. Kostüümid on ilusalt detailsed, glamuur ja kaunid naised, suitsud, alkohol, seks, poliitika ja spionaaž. Tõeline armastuskiri autentsetele erootilistele spioonidraamadele.

“Kennedy intsident” on Sanderi beebi läbi ja lõhki. Ta lavastas, kirjutas, monteeris, laulis, näitles veidi ja dirigeeris orkestrile enda loodud palasid. Kahjuks on muusika üks häirivamaid aspekte terve teose juures, sest ületab maitsekuse piiri. Mainisin enne, et tolle ajastu glamuur ja film-noir on selged inspiratsioonid ja Sander proovib lisaks visuaalsele lahendusele kopeerida ka sealset muusikalist lahendust. Probleemiks pole mitte muusika ise, vaid ajastus, et millal seda kasutada ja millal mitte. Näiteks seksistseen Moonika ja Kennedy vahel oleks pidanud olema ainult meremühina taustal, õrnalt mehe ja naise ohked. Kokku oli palju stseene, kus muusikale polnud tegelikult kohta, kuid ometi see seal oli.

Ben Walton-Jones noore Kennedy rollis on alguses puine, ei saa ennast kohe käima, kuid teiseks kolmandikuks on sõiduvees. Tundmatu näitleja on sarmikas, tugeva lõuaga klassikaliselt ilus mees, kelle aktsent ei taha kuidagi konstante olla. Lisette Pomerants on naiselikult kaunis Moonika ning tal on üllatavalt hea ekraanikeemia Walton-Jonesiga. Seksistseenid on kuumad, pikkade võtetega, kus on omajagu paljast rinda ja nahka, seega päris noortele lastele seda näitama ei peaks. Pomerants ja Walton-Jones töötavad kokku nii hästi, et poleks üllatunud, kui nad oleks paar ka päriselus.

Pomerantsi näitlejakarjäär on seni olnud põhimõtteliselt kõik Sanderi tehtud asjad, seega paari aasta jagu juba kogemusi on kuhjunud. Tema kehastatud Moonika on loo tugevaim karakter, minu ülekaalukas lemmik. Tal on üllatavalt palju keerulisi momente ning põhimõtteliselt kõik emotsioonid saame ilma dialoogita.

Langenud naise armumine šarmikasse välismaalasesse, kes tundub rääkivat ainult humoorikate seksuaalselt laetud lausetega, on isegi usutav. Teine ajastu, teistsugune suhtumine mehe ja naise rollidesse, lisaks noore südamelootus leida valgus tunneli lõpus. Et enam ei tunneks ennast lõksus. Lootus on õel ja magushapu. Tänu Moonika karakterile tekkis huvi lugeda Sanderi originaalmaterjali ja vaadata ära ka seriaalid samal teemal. Seega “Kennedy intsident” on kavalalt eraldiseisev, ühendav ja tutvustav projekt.

Britt Kõrsmaa kanda on Claudette’i roll. Välimuselt klassikaline eesti iludus, mida välismaa poissmehed siia jahtima tulevad. Tema pole hoor, vaid versioon puhtast naisest, vooruslik neiu, kes tegelikult soovib samu asju, mida Moonika. Kõrsmaa on uus nimi, kuid mängib nagu veteran. Julge ja enesekindel. Kahjuks Moonika rollis olev Pomerants nõuab tähelepanu endale, seega peale filmi mäletame ja räägime hoopis Moonikast — hoorast, kes ei vääri tasuta asju.

Minu ja Eesti filmi suhe on olnud konarlik. Ei ole mõistnud neid ülikalleid filme, mis näevad välja nagu õpilasfilmid, samal ajal Oscareid võidavad kvaliteetsed teosed, millel ainult kolmandik-neljandik meie eelarvest. On jäänud mulje, et Eestis on filmi jube kallis teha ning publikuna saame ainult vabandusi, et miks midagi ei toimi. Kuid vahel tulevad filmid nagu ”Mandariinid”, ”Tulilind”, ”Öölapsed”, “Kertu” ja nüüd ka “Kennedy intsident”, mis on kõik liiga erinevad, et neid korraga samale mõõdupuule asetada, kuid need kõik õnnestuvad teha, mida lubasid. Olla õpetlik, haarata endasse ning näidata, et kino ei kuulu ainult eurodele, vaid kunstile ja kaamera taga olevate inimeste kirele. Tundub, et on aeg vaadata üle riiklikud rahastussüsteemid, et rahvusvahelise ekspordi potentsiaaliga teosed oleksid toetatud. Rahaliselt ja talendilt. "Kennedy intsident" on käinud mõnel festivalil ja seni olnud edukas. Nimelt võitis lausa Santa Fe filmifestivalil peaauhinna, Lisette Pomerants sai Madridis parima näitlejanna peaauhinna ning juba on ka mitmeid erinevaid kategooriavõite ka mujalt. Kahjuks maandus Eesti kinodes ajal, kui kultuur lukku pannakse, kuid loodetavasti Sanderi kirg ainult kasvab ning see kõik on alles algus.

Hinne 7.5/10