"Olin siis 13aastane. Ei ütleks, et ma sellesse kuidagi raskelt suhtusin. Õnneks oli mul piisavalt mõistust, et mõista mõlemat osapoolt," lausus Robert. "Olen seda hiljem, täiskasvanueas meeles pidanud, suheldes oma abikaasaga ja teiste naistega enne teda. Mõnikord ongi selleks, et jõuda õigesse punkti oma elus, vaja ka eksida. Kui sa ikkagi tajud, et asi ei toimi, ei ole mõtet ka vales elada. Tuleb muutused läbi teha."

Ivo sõnas omalt poolt, et niisugused asjad on rasked, see on selge. "Eriti siis, kui tegu on lapsega, noore poisiga. Ma ei ole kunagi kaevanud Roberti hinges, et mis sa siis mõtlesid ja… Sellel ei ole enam tagantjärele tähtsust. Meie lahkumineku aeg oli raske ja ma olen erakordselt õnnelik, et mu lapsed ei valinud pooli – et üks vanematest on hea ja teine mitte nii hea või lausa paha. See kriis möödus."