PÖFF 25 | Sürreaalne ja groteskne "Hullumeelne jumal" on animatehnikaid kombineeriv meistriteos
"Hullumeelne jumal" on legendaarse filmianimaatori ja efektimeistri Phil Tippetti ("Robocop", "Starship Troopers“") esimene täispikk animafilm pärast kolme samanimelist lühifilmi. Tulemuseks on visuaalne silmakomm, mis meenutab neid moodsaid väiksemaid indie-õudusmänge, kus lugu on paeluv, kuid ei oma ühtegi selget siduvat elementi.
Narratiiv on sürreaalne, kuid esitleb ennast kui eluliselt olulist ja antud universumis kui normaalset situatsiooni. Tegelikkus peidab endas aga kõike muud. Atmosfäärilt ja isegi disainilt on siin palju paralleele kultusliku hittvideomängu Dark Souls seeriaga, mis kasutab sarnaseid trikke ja nippe, et publikut kütkestada, kinni hoida, kuigi me tegelikult ekraanil toimuvast täpselt aru ei saa.
Üksildane Seikleja laskub Maa sisemuses asuvasse auku, otsides kohta katkiselt maakaardilt. Oma eksirännakul selles apokalüptilises ja sürreaalses õudusmaailmas peab ta võitlema meie halvimatest unenägudest pärit koletiste, hullude teadlaste ja paljude teiste hauataguste olenditega.
Õudusfantaasia žanr on selgelt olemas ja raske on ignoreerida Tippetti kirge enda töö vastu. Mees armastab, mida teeb, sest kes muidu paneks sadu tunde ja veel rohkem detaile stseeni, mida tegelikult näeme ekraanil sekund või isegi vähem. Visuaalselt tohutult helde viis jutustada on kohati raske hoomata, sest tormab nii kiiresti. Ei jõua iga detaili nautida, analüüsida, vaid olen nagu tormisel merel, mis raputab sinna kuhu soovib. Lugu ei ole selge, kuid siin on palju huvitavaid momente alates Baabeli tornist ja koletisbeebidest kuni inimkonna viimase minuti ja nihilistliku maailmalõpuni.
Unenäolise loogika keskel on alati mingi keskne objekt või olend, millele keskenduda, et siis veidikene koos seal veidras maailmas aega veeta. Natukene naerame, veidi tunneme mõnele haledamale tegelasele kaasa, kuid alati liigume edasi. Kõige selle kaose keskel on veider avastada endast elamise rõõm. Armastuskiri meediumile on pakitud dialoogivabasse vormi, kus peadpööritav kiirus loob maailma, mida kaugelt vaadata on tore, kuid sinna minna keegi tegelikult ei soovi. Olen filmist võlutud.
Luupainajalik maailm teeb keskmises kolmandikus väikese kõrvalepõike, kus päris näitleja veidi proovib neid kolme lühifilmi paremini kokku siduda. Paus on vajalik, et publik saaks korraks hingata, kuid samal mõjub hävitavalt momentumile, mis nii mõnusa hooga muudkui kiirendas kuhu teadmata suunas. Kindlasti on see kitsale maitsele suunatud, sest siin on põhimõtteliselt ainult kitsendavad elemendid – pole dialoogi, pole keskset narratiivi, stopp-motion animatsioon, rohkelt rõve ja häiriv ning absoluutselt segane. Gurmaanidele soovitan julgelt kahe käega, teistele pigem mitte.
