PÖFF 25 | Dokkfilm "Sparksi vennad" tutvustab parimat bändi, kellest inimesed kuulnud pole
(7)
Kuidas saab üks popbänd olla samaaegselt üliedukas, alahinnatud, ülimalt mõjukas ning kriminaalselt unustuste hõlma vajunud? Seda pärast umbes 50 tegutsemisaastat, 25 stuudioplaati ja 250 salvestatud laulu? Kuidas saab olla oma žanris teerajaja, kui Pet Shop Boys pole üheski intervjuus neid oma mõjutajana maininud, sellise küsimuse peale alati nina kirtsutades? Nüüd saame vastused pea kõigile nendele küsimustele, sest selle ansambli suur fänn filmivirtuoos Edgar Wright ("Shaun of the Dead", "Hot Fuzz") on kogunud kaamerate ette kõik omataolised fännid ning kaevanud end läbi üüratust kogusest arhiivimaterjalist, et natukenegi eemaldada salapäraloori koosluselt nimega Sparks.
Film on põhimõtteliselt Sparksi vendade tutvustamine maailmale ja selgitamine, et miks need populaarsed, ülitootlikud ja andekad muusikud,pole varem suutnud suurtesse massidesse murda. Lugu algab huvitavalt, kui Sparks sõna otses mõttes laulab juhatuse sisse. Näeme natukene muusikute elu kui lapsed – paar sõna isa ja inspiratsiooni kohta, veidikene hobidest, kuid siis ongi kõik. Ülejäänud on nende loomingust. Alguses harjumatu, et lugu sellisesse vormi on valatud, kuid mida minut edasi, seda loogilisem see valik tundub. Nende meeste elu ongi nende muusika, esinemine sügavaim soov ja kõik muu on peidus kusagil kaugel taustal.
Ülesehituselt on tegemist täiesti klassikalise rääkivate peade formaadiga, kus mõni uus kuulsus ütleb paar sõna arhiivimaterjali vahele. Meenutab moodsaid Youtube'i videosid, kus kuulused vastavad küsimustele erinevas formaadis. Sõna võtavad bändi suured austajad nagu Beck, Jason Schwartzman, Mike Myers ja paljud teised kuulsused, ühel või teisel moel. Publik ei pea teadma mitte midagi (mis tõenäoliselt nii ka on), et siit nauditav ja meelelahutuslikult positiivne kogemus saada. Sparksi vendade saatus on pidevalt olla oma ajast natukene ees. Nad inspireerivad teisi bände, kes hiljem teevad sama, mida vennad varem, kuid nüüd legendaarsel skaalal, laiemale publikule. Nad olid Kraftwerk enne, kui Kraftwerk ise. Nad oli Pet Shop Boys enne, kui Pet Shop Boys. Ja nad olid isegi Queen enne, kui Queen seda tegi...Või vähemalt nad nii väidavad.
Pidev enesekiitus muutus väsitavaks, eriti veel formaadi juures,kus õlale patsutajaid oli niivõrd palju võtta. See ei tähendaks, et mehed ei inspireeriks. Nende suhtumine ellu on niivõrd positiivne, et raske on mitte sellega kaasa minna. Nad on terve aeg suutnud jääda enda soovidele truuks, ülistanud originaalsust üle kapitalistliku edu (põhjus, miks me neid ka ei tea) ja uskumatu tööeetika teeb silmad ette ka suurimatele töönarkomaanidele. Eriti muljetavaldav on meeste ajuvabalt ambitsioonikas ettevõtmine, kus iga õhtu anti Londonis kontsert – 21 päeva järjest, igal päeval täiesti erinev album nende minevikust. Uskumatu.
Nende julged esinemised, Hitleri vuntsid ja soorolle eiravad fotosessioonid on näide meeste soovist olla polariseeruvad. Nad kasutavad palju huumorit, kuid ei ole totakad, sest teevad oma kunsti täie tõsidusega. Professionaalne pingutus, et pidevalt uuesti rambivalgusesse tagasi murda, on imetlusväärne, kuid kahjuks minu jaoks mehed ise jäävad enda loomingu varju. Hakkasin mõtlema, et kuidas see dokumentaalfilm oleks, kui mehed kaamera ette ei tuleks enne suurt finaali? Kaks ja pluss tundi kestvust lendab kiiresti ja mõne loo isegi tundsin ära (arvasin, et "When Do I Get To Sing 'My Way'" on ansambli Pet Shop Boys tehtud – mis oligi loo mõte), kuid põhimõtteliselt kõik nende loomingust oli täiesti võõras.
Kuna bänd on järgmine aasta ka Tallinnas, siis dokkfilmi vaatamine on kohustuslik eelsoojendus meestega tutvumiseks. Lisaks see kuulub aasta parima dokumentaalfilmi Oscari soosikute hulka. Isiklikult siit meeldis mulle kaks tsitaati: "Sparksi vennad on parim Briti bänd, kes Ameerikast tulnud" ja "Me kuuleme asju, mida teised veel ei kuule", mis viitab meeste kurvale saatusele olla trendidest alati samm või paar ees. Samuti kiidan nende pool sajandit kestnud südikust jääda endale tõeliselt truuks eriti rõhuvas meelelahutusäris ning see minu silmis ka nende suurim saavutus. Veidi tõukas eemale doki lõpus olev katsetus muuta edu tähendust selliselt, et Sparks sinna sisse mahuks, kuid see polnud vajalik. Nad on ääretult edukad. Sparks on hämmastavalt palju asju, millest tavapublik lihtsalt ei hooli.
Samal ajal on PÖFFil võimalik veel vaadata selle aasta ühte parimat filmi "Annette", mis on rokkooper Adam Driveriga peaosas. Mainin seda, sest antud muusikali kirjutasid just need samad Sparksi vennad - Ron ja Russel Mael. Tegusad, ülitootlikud ja talendirikkad mehed igal juhul.
Hinne: 7.5/10
