Natali ütleb, et juba siis, kui tema esimene laps Viktoria oli alles mõnekuune, mõlgutas ta mõtet minna mööbli restaureerimist õppima. Siis vajas väike laps tähelepanu. "Aga puud, nii looduses kui ka materjalina, on mulle alati meeldinud. Poiste tööõpetuse klassist tulev lõhn... ja puidust mööbel on mind võlunud. Osata mööblit teha – see oli mu pikaaegne unistus," räägib näitlejanna.

Kevadel sattus Natali rääkima koolivennaga Viljandist, Artur Linnusega, kes ise pärast teatrikooli metsaeriala juurde õppis. Tema suunaski Natali Viljandi Kutseõppekeskusesse. Juba järgmisel päeval uuris Natali internetist kooli kohta infot ja suvel esitaski sisseastumisavalduse.

"Küll piinlesin ja mõtlesin, sest teadsin, et sügisest pidin ka oma kohale teatrisse tagasi minema," räägib Natali, kes töötab jätkuvalt ka teatris. "Kuidas korraldada seda kõike – kool, töö, lapsed. Pidasin teatriga nõu ja ma ei suutnud teisiti kui esitasin avalduse ja mind kutsuti vestlusele. Peagi sain teada, et olen üks kümnest. Rõõm oli ikka väga suur, tagantjärele veel suurem. See kool on super. Mul on kaks põhiõppejõudu, Anneli Silm ja Kalmer Lind. Nad on nii targad, head, armsad ja abivalmid. Meie kursusel on kümme naist. Hakkasi­me just täitsa nullist valmistama igaüks oma järi."