PÖFF 25 | Visuaalselt stimuleeriv "Põgenemine" on armutu pilguheit sõjapõgeniku teekonnale

Lavastaja ja stsenarist Jonas Poher Rasmussen võttis südameasjaks, et rääkida maailmale enda sõbra Amin Nawabi lugu. Ta oli 11-aastane, kui oli sunnitud Afganistanist põgenema ja film räägib detailse loo teekonnast läbi Venemaa, Eesti, Rootsi ja Taani. Huvitava märkusena, et dokumentaalfilm on animeeritud, kus põhiline jutustaja on Amin ise. Enne PÖFFi oli "Põgenemine" üks nendest ultrakõrgelt hinnatud filmidest, millele juba nii eelmised kui ka tulevased auhinnad kaela riputatud, siis peale vaatamist pean tõdema, et siin on tegemist tõenäolise Oscari võitjaga.

11-aastane Amin põgeneb koos oma perega Afganistanist. Tema põrgulik odüsseia vabasse maailma kestab kokku viis aastat, viies ta lahku oma emast, vennast ja õdedest. Aastakümneid hiljem räägib ta esimest korda oma valusa loo, mille üheks episoodiks on kahjuks ka Eesti.

Lihtne animatsioonistiil võtab veidi harjumist, kuid peagi seda enam ei märka, sest narratiiv võtab üle. Amin on tänaseks juba peaaegu keskealine ning hakkab abielluma ja tunneb, et viimaks on aeg rääkida oma lugu. Lapsepõlv, perekond ja miks ta Afganistanist ära põgenes. Arhiivimaterjaliga segamini lõigatud stiil tuletab meelde, et me ei vaata muinasjuttu, vaid kuulame päriselt toimund sündmuseid. Ütlen kohe, et Amini lugu selgelt pole kõige traagilisem immigrandi teekond, sest juba teame, et mees on Taanis, õnnelik ja peagi veel abiellumas, kuid tema lugu lõikab sisse küll. Eriti veel praegusel ajal, kui sõjapõgenikud on taaskord uudistes ja piiridel.

Kiitust jagub siin igale poole, alates stsenaariumi kirjutamisest, tempo ja tooni sättimine, monteerimine ja neutraalne toon. Poliitiliselt laetud teema tegelikult ei vali pooli ega ei anna konkreetseid hinnanguid, kuigi tegelikult võiks. Eesti ja Venemaa ei paista siin loos eriti heas valguses, kuid ei Amin ega ka lavastaja ei võta negatiivset tooni, mis näitab meeste küpsust olla parem. Olles kooskõlas ka ühe sõnumiga, mida lugu proovib meile edasi anda.

Amini lool on mitu kihti – üks on geograafiline põgenemine, mis ütleb juba kõik. Teine on usuline põgenemine, sest islam ja homoseksuaalsus ei käi kokku. Kolmas on mehe nomaadiliku eluviisi lõpetamine, et lõpuks leida see "kodu". Emotsioone jagub alates algusest kuni lõpuni, negatiivsest kuni positiivseni välja. Kinosaalist lahkusin siiski hea tujuga, kuid mõtlema pani see küll, sest "Põgenemine" annab vajalikku teist poolt pildile, mida tihti näeme ainult ühest küljest.

Täna on sõnal immigrant negatiivne tähendus, mis toob inimestele pähe mässamised, ründamised, pommitamised ja muud probleemid, mida tavaliselt Euroopas ei näe. Film paneb selle sisse tambitud pildi vastamisi teistsugusega ning see sisemine konflikt vaatajas kestab terve lugu ja edasi. Avab silmi ja ehk avab ka südant, kuid õpetab midagi uut igal juhul.

Mittelineaarselt ehitatud lugu on kütkestav ja imeline kino igale maitsele, kuid kuna Rasmussen ja Amini on nii lähedased, siis tema soov sõbrale head teha pärsib tema objektiivsust anda loole vääriline lõpp. See on siiski minimaalne kaebus. Amin ei pidanud oma lugu meile rääkima – ta oleks võinud olla vait elu lõpuni, kuid ta tegi seda, seega võtame "Põgenemist" kui kingitust. Kiidan eraldi ka LGBT teemakäsitlust, sest erinevalt moodsaks muutunud traumarallit või ohvri-olümpiat, siin on tegemist mõistliku ja suurepäraselt esitatud teemaga, mis ei õpeta, jutlusta, survesta ega näita näpuga. Amin lihtsalt esitab meile tema lugu - ongi kõik. Meie valik, kas kuulame ja õpime siit midagi või mitte. "Põgenemine" ("Flee") on 2021 aasta üks parimaid filme kohe kindlasti, seega soovitan igale maitsele.

Hinne: 9/10