PÖFF 25 | 10 aastat tehtud "In-silico meetod" proovib inimaju arvutisse kopeerida

Noah Huttoni 10 aastat kestnud dokumentaalfilmi projekt "In-silico meetod" on teekond läbi keeruliste teaduslike küsimuste aju ja intelligentsi kohta. Näeme kuidas inimese uudishimu on meid inimvõimete ja teadmiste viimase piirini viinud. Uurimise keskel olev teadlane Henry Markram ja tema meeskond näitavad selle filmiga selgelt kahte asja – poliitikud ei jaga teadust isegi sellisel määral, et märgata kui naeruväärselt suured summad rahastust on põhja lastud ning negatiivne tulemus võib anda rohkem infot kui oodatud tulemus.

Kas on võimalik kopeerida inimese aju? Just seda proovivad teha mitmed teadlased üle kogu maailma, sellest on saanud justkui ülim eesmärk, mis kätkeb endas korraga nii müstilist ilu kui ka lugematul hulgal eetilisi küsimusi. See dokumentaalfilm jälgib teadlast, kes on 10 aastat proovinud inimese aju superarvutisse ümber genereerida, kuid paraku tulutult. Ummikusse jõudnud teadlase ette kerkivad mitmed olulised küsimused: kuidas liikuda edasi ja kas teadus üldse peaks suutma inimaju täielikult jäljendada?

Meile selgitatakse, et on kaks viisi kuidas aju tundma õppida – in vivo ehk organismi sees või in vitro ehk laboris masinate all. Neuroteadlane Henry Markram käis välja kolmanda võimaluse – in silico, mis pole mitte ainult filmi pealkiri, vaid ka Blue Brain Project (Sinise aju projekt) juhtmõte loomaks täiselektrooniline aju. Loo kangelase Markrami idee tekitab kiirelt küsimusi, et kas tema puhul on tegemist visionäärist geeniusega või hoopis rahanäljase petturiga – või mõlemaga?

Neuroteaduse põhilised punktid tehakse vaatajale ilusti selgeks, kuid siis liigub lavastaja ja stsenarist Hutton põhilise teema juurde -–Henry Markram. Mehe head kavatsused ja ambitsioon pole kordagi küsimuse all, vaid rünnaku alla satub hoopis tema teaduslik lähenemine. Osad kolleegid ütlevad, et tema puhul on tegemist järgmise Einsteiniga, kuid siis on teised, kes nimetavad seda projekti miljardi euro egoprojektiks, kus pole ruumi kriitikale ja eriarvamusele ehk teadusliku meetodi kõige põhilisemad osad on puudu.

"In-silico meetod" ei ole kindlasti neutraalne dokumentaalfilm, kuna Hutton vajub päris selgelt ühele poolele antud konfliktis. Tõenäoliselt tema kirg selle teadusliku haru vastu ning need 10 aastat projekti lähedal olla hävitasid objektiivse kaamerapildi, kuid samal ajal andes talle piisavalt arusaamist, et teha kogu lugu haaravaks ka kõige ignorantsemale anti-teaduslikule vaatajale.

Filmi teema tõmbab meid sisse, kuid tegelikult jääme vaatama just Markmani pärast. Tema iseloom on huvitav pilk teadusliku maailma poliitikasse ning suurte avastustega kaasas käivast egost, mis tegelikult kogu Sinise aju projekti võimatusse raami proovis pressida. "In-silico meetod" dokkfilmi kaos on nauditav kino, tohutult hariduslik ja kaasakiskuv, kus kaks meest maadlevad enda egodega – üks proovib luua digitaalset aju, teine lõpetada pikka ja väsitavat dokumentaalfilmi mehest, keda kunagi TED kõnelusel kohtas. Julge soovitus igale vanusele!

Hinne: 7.5/10