"Minu raamat ei ole elulugu ega filmi käsiraamat. See on pigem üks "elukaadrite album", kus on pilte, õppetunde, mõtteid, mälestusi, mis on kogutud selle pika tee jooksul, kui minust sai Hollywoodi operaator," ütleb Kivilo ise.

Kivilo kaamera ees on mänginud paljud Hollywoodi tippnäitlejad, teiste seas Sandra Bullock, Keanu Reeves, Kevin Bacon, Bruce Willis, Cameron Diaz, Colin Farrell, Dakota Johnson, Bridget Fonda, Billy Bob Thornton, John Cusack, Donald Sutherland.

Avaldame ühe katkendi:

Töö saamine käib Hollywoodis nii: agendid saadavad mulle stsenaariumi, kui minu varasem töö on äratanud režissööris, produtsentides ja stuudios huvi. Kui mulle meeldib, mida loen, siis korraldatakse kokkusaamine. Sel koosolekul paistabki, kas minu ja režissööri vahel on keemia ja huvi hakata koos filmi tegema.

Aga võib ka nii juhtuda, nagu kord läks, et režissöör tahtis kangesti mind, aga stuudio ei kiitnud heaks, kuna ma ei olnud veel küllaltki suuri kassahitte teinud. Režissöör võitles kõvasti minu eest ja ütles ei kõigile stuudio poolt pakutud peaoperaatoritele, aga lõpuks pidi ta ikka stuudiole alistuma. See oli valus hetk, kuna olin režissööriga juba kõvasti mitteametlikku ettevalmistustööd teinud.

Väga harva lähen sellistele koosolekutele tühjade kätega. Tavaliselt on mul palju pildiraamatuid kaasas. Märgin ära kõik raamatutes olevad pildid, millel võiks olla mingisugune seos jutuks oleva filmiga. Valgustus. Värv. Kompositsioon. Konkreetsed näited annavad tihti jutuotsa kätte. Aga mitte alati.

Ükskord jalutasin oma kodust Kevin Costneri juurde, kuna selgus, et ta elas minu ligidal. Tal oli kavas teha vestern „Open Range“. Tassisin rasket kasti, mis oli täis Metsiku Lääne pildiraamatuid. Olin põnevil ja tahtsin talle võimalikult palju pilte näidata. Aga tema elutuppa astudes läks kohe kõik teisiti. Hakkasin temaga rääkima, aga mul oli raske keskenduda, kuna keset ilusat, suurepärase vaatega hispaania stiilis elutuba lamas põrandal umbes nelja meetri pikkune krokodillitopis. Tahtsin juba hakata raamatuid kastist välja laduma, kui Kevin hakkas rääkima hoopis sellest, kuidas ta kangesti soovib „Open Range’i“ filmimisega ühele poole saada, et saaks Oscaritele kandideerida. Silmitsesin krokodilli, samaaegselt üritasin viia juttu rohkem loomingulisele tasandile, ja raamatud jäidki kasti.

Aastaid hiljem sõitsin Santa Monicasse „The Blind Side’i“ („Pime nurk“) režissööri John Lee Hancockiga kohtuma. Mul oli kaasas ainult üks fotograaf William Egglestoni raamat. Tundsin, et selles oli kõvasti näiteid ja kõneainet. Astusin väiksesse koosolekutuppa, kus mind ootasid John, produtsent Gil Netter ja peakunstnik Michael Corenblith. Asetasin Egglestoni raamatu kohvilauale, kõik kolm meest jäid vait ja vaatasid mulle imelikult otsa. John siis selgitas, et Michael oli nädal aega varem toonud kaasa ühe raamatu, mis tema arvates võiks olla visuaalseks inspiratsiooniks. Nad olid seda juba palju vaadanud ja arutanud. Siis tõmbas John selle pildiraamatu oma riiulist välja ja asetas minu toodud Egglestoni raamatu kõrvale.Täpselt sama raamat!

Minu sõbra Carli tütar Emma läks endast täitsa välja, kui kuulis, et uncle Alar hakkab Atlantas tegema filmi, kus Sandra Bullocki meest mängib kantrimuusika legend Tim McGraw. Emma ise on imeilusa häälega laulja ja andekas laulukirjutaja. Poolnaljalt küsis ta, kas ma saaksin Timile tema lauludega CD kinkida, ja võib- olla saada mingisugust tagasisidet selle kohta. Lubasin proovida.

Sandyt oli tore uuesti näha. Olime hüvasti jätnud peale viimast kaadrit aastaid tagasi Chicagos (kus filmisime „Maja järve ääres“), tema suure autoelamu sirmi all, kus ta oli kogu meeskonnale välja laotanud vinge juustulaua. Ta oli endiselt töökas ja fokuseeritud, aga ka rõõmsameelne ja naljakas. Nagu ikka oli mul kitarr mu kuvari tooli kõrval. Ühel päeval ootasime midagi ja Sandy palus, et ma mängiksin „The Girl From Ipanema’t“. Ise hakkas ta kohe kirglikke salsasamme keerutama. Teadsin, et ta tundis, kuidas ootamisega on tulnud väike pinge sisse ja ta oskas osavalt seda kohe leevendada.

Oscar, mille ta selle filmi eest sai, oli igati ära teenitud. Kui täpselt ta kehastas reaalset inimest, sain oma silmaga näha, kui Leigh Anne Tuohy, keda ta mängis, tuli võtteplatsile külla. Sandy oli tabanud tema kehakeele ja väljanägemise, aga kõige rabavam oli ta hääl ja rääkimismaneer. Filmivõtetel lindistavad helioperaatorid alati lisasõnu ja -lauseid, mida võib hiljem vaja minna, kui filmi kokku lõigatakse. Nalja pärast hakkasid nii Sandy kui ka Leigh Anne neid lauseid ja sõnu ütlema, ja kui silmad kinni panna, oli võimatu vahet teha, kes rääkis.