PÖFF | Dokkfilm "Lõhki rebitud" lahkab mägironija surmast hüljatud perekonda

Max Lowe esimene täispikk linateos "Lõhki rebitud" ("Torn") on äärmiselt intiimne pilguheit tema isa Alex Lowe surmast maha jäänud perekonnale. USA üks kuulsamaid ekstreemsportlasi ja adrenaliinisõltlaseid Alex Lowe oli esimene mees, kes viis mägironimise peavoolumeediasse, korjates sponsoreid ja tehes telesaateid, intervjuusid ja palju muud. Ohtlikust hobist sai elukutse ning üha suurenevad eesmärgid (ja ka ohud) tekitasid inimestes küsimused – kas see on kõike seda väärt kui tal on kodus kolm last ja naine ootamas? Alexi vastus oli lihtne – see on tema loomuses ja ta ei saa seda muuta.

Inimesel võivad olla omad plaanid, aga saatusel on vahel varuks hoopis teised keerdkäigud. Nii juhtus 1999. aasta 5. oktoobril legendaarse mägironija Alex Lowe’iga, kes Tiibeti mägedes traagiliselt hukkus. Alexi parim sõber Conrad Anker pääses aga imekombel eluga. Pärast traagilist õnnetust tuli Conradil ja Alexi lesel ning poegadel hakata oma elusid uuesti üles ehitama, aga see, mis kord on lagunenud, ei pruugi enam kunagi endisel kujul taastuda.

"Lõhki rebitud" on kütkestava ideega dokumentaalfilm, sest raamistab lugu, mida tõenäoliselt mitte keegi teine enam kunagi rääkida ei saa. Kuna Alex Lowe oli niivõrd kuulus, siis temaga oli alati kaasas mõni kaamera või lausa võttemeeskond, seega mehe elu mägede küljes on hästi linti võetud kuni kibeda lõpuni välja. Ning selle loo erikummalised keerdkäigud nagu mehe laiba leidmine 17 aastat hiljem koos töökorras kaameraga annab palju materjali, mille ümber korralik lugu kokku panna.

Olgugi, et "Lõhki rebitud" on tegelikult lavastaja enda soov oma kadunud isa mälestada, rääkida tema lugu, jääb ta ise kaamera taha. Ta ei võta lugu üle, vaid laseb oma emal, vendadel ja isa parimal sõbral (ja kasuisal) rääkida. Lugu on jagatud kolmeks osaks. Esimene tutvustab mägironimise spordiala ja Alexi Lowe rolli selle arendamisel, meedias ja mujal. Teine osa on perekond pärast mehe surma ja Alexi rolli ülekandumine tema parimale sõbrale Conrad Ankerile (iga roll) ning viimane on tema laiba leidmine ja selle avastamisega toime tulek. Iga kolmandik on erineva tooniga episood, seega neid saaks võtta nagu episoode miniseriaalis.

Esimene kolmandik on klassikaline persoonikeskne rääkivate peadega dokk, kus publikule tehakse selgeks mägironimise üksikasjad. Eriti tuuakse välja fakt, et Alexi erilisus ronijana polnud mitte ainult tema oskustes, vaid ka kodus ootav perekond. Teised tuntud nimed olid vallalised, juurteta inimesed, kes teadlikult surma trotsides ei loonud lähedasi sotsiaalseid sidemeid, ent Alexit see ei takistanud. Näeme tema valitud teekonna raskust abikaasale ja lastele ning lõpuks ongi ainult vanim poeg, kes üldse mingeid mälestusi temast omab.

Teine kolmandik muutub toonilt süüdistavaks, mis näitab kuidas Max Lowe oma ema ja kasuisa Conradi näeb. Ainult loetud kuud peale Alexi kadumist on Conradil juba suhe oma parima sõbra naisega ning see tõstatab palju küsimusi. Filmis on isegi koht, kus pisarates Max küsib ema käest: "Kuidas saab üks inimene uuesti armuda ainult paar kuud peale eluarmastuse kadumist?". Mida ema vastab, jätan vaatajale avastamiseks. See episood antud loos meenutab veidi Netflixi uurivaid dokkfilme, kuid seda siiski ainult kaudselt, sest nooremad vennad teavad ainult ühte isa – ja selleks on Conrad. Seega kaks konfliktis olevat vaatenurka – Conrad on vanimale pojale kui sissetungija, kuid nooremate jaoks kui päästja ja vajalik meheroll.

Viimane kolmandik murrab valemit ja laseb kaameral vaadata asju suuremalt. Nüüd on terve perekond fookuses. Koos veedetud aeg on fookuses. Detailselt näeme, kuidas Alex leitakse ja kuidas pere sellega toime tuleb. Mida avastatakse temaga kaasas olnud kaamerast? Siin on päris palju haledaid pisaraid kiskuvaid momente, eriti lapsevanematele. Näeme Alexi pärandust ronimise spordialasse ja saame võimaluse mõista ka Conradi tehtud otsuseid. Lõpuks on see kolme inimese lugu – Max, Alex ja Conrad.

Pealkiri "Lõhki rebitud" ei ole ainult viide perekonnale, vaid Maxi enda seisund terve filmi jooksul. Ta ühelt poolt usub, et isa armastas neid kõiki, kuid ometi ei suutnud koju nende juurde jääda. Ta armastab oma kasuisa ja on tänulik talle, kuid ühelt poolt ei ole ikka veel andestanud, et nii kiiresti kõik isale kuulnud asjad endale haaras. Conrad on õnnelik, et leidis endale perekonna, kuid on endiselt Alexi varjus ja tunneb, et jääb sinna igavesti. Ja sellest see film ongi. Ootamatult intiimne, vahel isegi liiga palju. Mitte kõik pisarad siin pole teenitud, kuid iga minut on tehtud tõelise tundega. Poeetiline ja sobilik lõpp täiel rinnal elanud inimesele. Kindel soovitus.

Hinne: 8,5/10