PÖFF | Peresuhete draama "Amira" üllatab kütkestava loo ja võimsa lõpuga
Meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke meetmeid. Nii on palestiinlastest abielupaar Nuwar (Ali Suliman) ja Warda (Saba Mubarak) mehe vangistamise tõttu omale lapse muretsenud mehe sperma vanglast välja smugeldamise ning kunstliku viljastamise teel. 17-aastane Amira (Tarra Abboud) on kasvanud üles Iisraeli vanglas endiselt kinnipeetavat isa heroiseerides, ehkki põgusad külastused on olnud nende ainuke koosoldud aeg. Tüdruku maailm pöördub aga pea peale, kui selgub, et bioloogiliselt on täiesti võimatu, et Nuwar on tema pärisisa. Järgnevad tõeotsingud viivad Amira järjest kaugemale sellest, mida ta arvas enda ja oma perekonna kohta teadvat.
Ilusalt ja rahulikult lavastatud lugu haarab kohe algusest. Amira teekond on ka publiku teekond ning olles emotsionaalselt tüdrukuga seotud, tajume tema maailma kiiret muutumist iga järgmise avastusega. Küsime endalt samu küsimusi mida neiu, seega publik ongi antud loo juures Amira. Taolise stiiliga lavastus ja stsenaarium annab huvitava vaatenurga juba ülenämmutatud teemadele ja värskema tunde antud loo sotsiaalsele kommentaarile. Diab on seadunud endale kõrge eesmärgi, proovides läbi ühe keskse teema puutuda palju olulist, näidata ülevaadatud marginaalseid gruppe kaugel meie mugavusest ja seda kõike ühes veatus tempos. Õnneks see suures plaanis ka õnnestub.
Tara Abboud on suhteliselt tundmatu noor näitleja, kuid Amira keskne roll antud emotsionaalses kontekstis oleks keeruline ka veteranile, siis Abboud on vapustav. Ei leia ennast tihti näitlejaid kiitmas, kuid seekord tundub vale jätta naise töö mainimata. Narratiivi ja üllatuste säilitamiseks ei maini ega isegi ei vihja teatud loo aspektidele, kuid nii palju mainin, et näitlejate valik siia filmi on õnnestunud täielikult. Seal hulgas mõtlen ka välimust. Rohkem seda teemat ei puuduta – muidu rikun keerulise ja tõeliselt põneva sisu ära.
Diabi rahulikku stiili võimendab maaliline Palestiina, mis meenutab lõkkeõhtute muinasjutte. Vaatajana kippusin unustama, et vaatan filmi. Tekkis tunne, et kuulasin ja vaatasin situatsioone olles antud ruumides koos karakteritega. Tajun nende abitust. Taoline individuaalne ja intiimne stiil tõmbab sisse, hoiab kinni, kuid kaotab momentumi ainult kõige viimases kolmandikus, kus teatud konarlikud otsused ja arengud panevad veidi kulmu kortsutama. Loo lõpp on siiski võimas nagu terve "Amira" kompott. Mitte kõige tugevam PÖFFi film, kuid kindlasti üks lemmikuid.
