PÖFF | Absurdpatriotismi põnevik "Kapten Volkonogovi põgenemine" vihjab, kuid ei ütle ja õrritab, kuid ei näita

Venemaa, Prantsusmaa ja Eesti koostöös valminud "Kapten Volkonogovi põgenemine" on stiilne õppetund kujuteldavast Venemaa ajaloost, mis võtab malli paljudest Hollywoodi põgenemist kajastatavatest põnevusfilmidest. Eesti operaator Mart Tanieli (lisaks ka kaasstsenarist) kaamerasilm, valgusmeisteri Taivo Tenso varjudemäng ja helirežissööri Matis Rei teravus annavad oma eestimaise nägemuse siia meeldejäävasse poliitiliselt laetud põnevusfilmi. Lavastajad Natasha Merkulova ja Aleksey Chupov on enda valikutes julged, kuid siiski ühtegi piiri ei liiguta.

Leningrad, 1938. Armutu piinaja ja timukas Fjodor Volkonogov oli enne otsustavaid ühiskonnamuudatusi Stalini NKVD ustav tööriist, nüüd peab karistuspealik aga põgenema ja varjuma südantpurustavate reetmiste ja möödapääsmatu kõrvaldamise eest. Ta otsib lunastust ja andestust, et kindlustada endale koht teispoolses paradiisis ja põgeneda puhastustule eest. Tema peamine vastane, raskelt haavata saanud Golovnja, on aga võtnud nõuks mitte peatuda enne, kui Volkonogov on igaveseks vaikima sunnitud.

Enne seanssi tundus mulle humoorikas, et Venemaa kultuuriministeerium nõustus rahastama valitsuse jõhkrale inimõigustevastasele kuritegevusele fokusseerivat linalugu, kuid peale filmi juba olin targem – riik võidab igal juhul. Režissööritandemi esimesel pilgul nutikas mõnitamine Venemaa absurdpatriotismi suunas on tegelikult ettevaatlik teemakäsitlus, jäädes hirmule ja täiesti tavapäraselt keskmisesse raami. Ükski liin tegelikult ei lähe julgeks, vaid on alati selge fiktiivse alatooniga, kus taustal on tunda suurt Venemaa silmapaari, kes kontrollib iga liigutust. "Kapten Volkonogovi põgenemine" ei ole see riskirohke ühiskonnakriitiline märul, mida lubati.

Kiirelt tõusev Venemaa imelaps Juri Borissov on antud loo tõeline staar ning tema ootamatult ärganud südikusega lunastust otsiv kapten Volkonogov on kiitmist väärt, olenemata karakteri kirjanduslikest puudujääkidest. Episoodiliselt ehitatud lugu, kus Volkonogov liigub ühe süütu kannatanu juurest teise juurde, on kütkestav ja annab lootust üllatusteks, kuid lõpuks tõstab rohkem küsimusi kui annab vastuseid. Õigesti ajastatud süsimust huumor on ajutine leevendus liiga ilmsetele loogikaaukudele, millest on keeruline mööda vaadata. Tegemist on ehk tahtliku paroodiaga tolle ajastu ajuvaba süsteemi suunas või lihtsalt said kirjutades ideed otsa.

Kindlasti mainin ja kiidan filmis olevat muusikat, mis tuli minuga kinosaalist kaasa. Kui narratiiv ja karakterid vaikselt ununesid, siis muusika endiselt jämmis ja ka praegu kirjutamise ajal kuulan ansambli Shortparis lugusid. Venemaa eksperimentaalse muusika seltskond tegi filmi lõpus oleva tähendusrikka loo, seega tasub peale tiitritele istuma jääda, nautida ja kõike seedida.

Narratiivis on tegelikult palju mõtteainet, mille ümber vestlus ehitada, kuid pikaajaliselt on tegemist unustamisväärse teosega. Nõrgad naiskarakterid, kelle ainukene mõte on mehi upitada ning seal ümber mehed, kellel on kõik iseloomuomadused korraga. Raske on saalis istuda ja proovida leida midagi uut – kõike juba nii palju tehtud ja nähtud. Igavuse peletamiseks pole isegi märulit peale mõne üksiku püssipaugu. Puudub šokielement, sest karaktereid vaimselt painav jõhker piinamine toimub off-screen. Film proovib palju asju korraga, kuid jääb liiga turvaliselt. Vihjavad, mitte ei ütle. Õrritavad, kuid ei näita. Visuaalselt lummav ajastutruu ja räsitud Venemaa ei ole piisav. Borissov üksinda ei jõua filmi kanda.

Hinne: 6,5/10