Rein Rannap rahuldamata tunnustamisvajadusest nooruses: ema oli absoluutselt alati ja kõiges minuga rahulolematu

"Ema valjust kriitilisest häälest oma peas olen hakanud aru saama alles viimase kahekümne aasta vältel," sõnab Rein Rannap. Helilooja usub, et ka tema maksimalism tuleneb paljuski lapsepõlves rahuldamata jäänud tunnustusvajadusest.

Hiljuti esilinastus režissööride Aleksander Otsa ja Kaidi Kleini dokumentaalfilm "Päris Rannap", mis püüab avada Rein Rannapi (68) olemust. Film sündis kirglike vaidluste käigus ja esines ka kordi, kus veelgi suurema emotsionaalse plahvatuse vältimiseks üks või teine pool kaadrist või kaadri tagant lihtsalt lahkus.

Rein Rannap avaldab, mis teda filmi juures häiris ja mis juhtus kaadri taga, ning meenutab muu hulgas oma lapsepõlve, millele tehakse ka filmis mitmeid tagasivaateid.

"Tagantjärele saan aru, et emast tuleneb ka – mu alateadvuses – algul jazz-, seejärel popmuusikaga tegelemise häbenemine ja segav tunne, nagu need žanrid oleksid kuidagi vähem väärtuslikud kui akadeemiline muusika," mõtiskleb Rein. Ta mainib, et oma ema suust ei kuulnudki ta ühtegi kiitvat sõna.