Peeter Võsa (53) tehtud "Võsa­reporter" ja "Politsei­kroonika" on saated, millest räägitakse veel aastaid hiljemgi. Meelde on jäänud saatejuhi mahlakad ütlemised ja värvikad saatekülalised. Need saated olid justkui etnograafiline uuring Eesti inimestest. Kes ei mäletaks saatelõike rahabossist või "Isa soovitusel"!

Sõitsime koos Peetriga läbi Eesti piiriäärsed külad Narva-Jõesuust Valgani. Vaatasime, milline olukord on piiril ja kuidas tehakse telesaadet "Võsa idapiiril: kas oleme kindlalt kaitstud?".

Pingeliste võttepäevade kohta ütleb Peeter: "Sellistes ebainimlikes tingimustes, kus iial ei tea, millal saab süüa või magada ja millistes tingimustes või kus toimub järgmine võte, peab meeskond toimima nagu kellavärk. Sisuliselt on see perekond, ja perekond, mis tülitseb, ei püsi kaua koos."

Kas keegi on sind reetnud?

Inimese elus võib igasuguseid asju ja olukordi ette tulla. Ikka on reedetud ja olen ise samuti reetnud. Suured tundemäed ja tundekuristikud on tõesti lahedad, neidmööda lainetada on tore. Aga vaid siis, kui suudad näha suuremat pilti ja mõistad, et elus on erinevateks asjadeks antud oma aeg. Kui see aeg läbi saab, on kõik lõppenud.

Aga ei ole mind ainult reedetud, on erinevaid olukordi. On neid, kes su kraavi tõukavad, ja on neid, kes sind sealt välja aitavad. Tead ju seda lugu küll, kus hobune külmetava varblase täis laseb ja kass varblase sõnniku seest välja kougib? Tead ju küll: mitte igaüks, kes sind täis situb, pole su vaenlane ja mitte igaüks, kes sind suurest sitast päästab, pole sinu sõber.

Loe pikka intervjuud Peeter Võsaga värskest Kroonikast.