Ja juba vist esimesel päeval pärast esimest kontserti oli seesama tüdruk ka hotellis, otsis mind üles.

Ma ei tea, mis imenipiga ta pääses mu toa ukse taha – tol ajal ju üldse vaat et ei lastud hotelli enda elanikkugi sisse, rääkimata võõrastest. No igal juhul läbi ta pääses, tuli üles. Aga mina olin vahetult enne seda just tutvunud ühe slaalomisõitjaga, üks väga heas vormis naisterahvas oli, ja olin planeerinud õhtu veeta temaga. Ja siis see tüdruk tuli nüüd sinna. Ma vaatasin, ta pole nagu enam see, kes ta oli aasta tagasi, kuidagi ära vajunud ja hoopis teistmoodi. Ja ma ütlesin, et kahju küll, aga ma ei saa sinuga täna õhtul olla, kuid seal üleval, samas hotellis kaheksandal või üheksandal korrusel elab Tõnis Mägi. Et oota, ma helistan talle, mine Tõnise ukse taha, koputa ja mine Tõnisele külla!

Tegime selle asja ära, helistasin, tüdruk läks üles. Hommikul tuleb Tõnis hommikusöögile, kaugelt käed laiali, surub mul kahe käega kätt, et – Gunn, suur-suur aitäh sulle!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid