Kas balletis osalemine ja Fööniksi tegelaskuju on sulle midagi juurde andnud? Kas sa oled sellest karakterist midagi õppinud?

Jah, kindlasti. See on olnud balansi ostmine minu sisekõne ning kehakeele ning selle kujundi vahel. Seal on nii mitu kihti. Suur hirm on olnud ka, et äkki ma mõjun teesklejana, et ma justkui üritaks olla tantsija. See muidugi nii ei ole. Ma olen emotsionaalne liikuja ning mulle tundub, et olen õppinud enda keha selles osas rohkem usaldama. Ja läbi minu kehatunnetuse on see karakter ilmunud. Midagi selles on siiski väga minulik. Aga suur õppimiskoht ongi olnud see, kus olen pidanud oma mugavustsoonist välja minema ning leidma enda tuttavatele liikumistele hoopis ootamatuid pöördeid.

Ma arvan, et põhjus miks Teet (lavastaja Teet Kask) sulle seda rolli pakkus, oli see, et ta nägi sind Anna Kaneelinana laval liikumas ja oli sellest võlutud.

Jah, minu jaoks algab liikumine tundest. Ja kui ma esitan enda loomingut, mis ongi mu enda emotsioonide pinnalt tekkinud, siis seda saatev liikumine on vägagi intuitiivne ning loomulik jätk helilisele poolele.

Kas see oli selle balleti puhul raskuskoht ka, kellegi teise loomingus need emotsioonid üles leida?

See on tulnud õnneks üsna loomulikult ning tänu sinu ja Timo (helilooja Timo Steineri) avatusele olen saanud ennast loomingusse sisse sulatada. Muusika on täiesti imeline, õrn ja toores samaaegselt, selles on kihid, mis mind väga sügavalt puudutavad ning tunnen, et olen olen saanud enda energiaga sinna sisse minna. Mul on olnud seda väga põnev ja huvitav teha. Raskuskoht teiste loomingu esitamisel on aga ikka iseenda sisemised kahtlused, et kas ma üldse olen ülesannete kõrgusel, mis sel puhul aina kõvemini endast märku annavad. Ja vastutus on muidugi kordades suurem. Enda loomingu puhul tead vaid sina, mis see olema peab ja kuidas seda väljendada – teiste loomingu esitamise puhul on vastutus kordades suurem.

*birdname pundiga asju tehes mingil hetkel tõstatuvad kaks põhilist küsimust, esimeseks Teedu lemmik, mis toimub peategelase naha alla ja teisena, et mis kätte jääb kui kardinad kinni lähevad. Mis sa endaga kaasa võtad?

Kogu selle tüki puhul on minu meelest fenomenaalne see, et muusika ja koreograafia ja lavaline ülesehitus on ideaalses sümbioosis. Tihti on nii, et üks osa selgelt teisest üle aga see konkreetne lavastus on nagu hammasrattad, kõik töötab ja hingab koos ja ongi üks ja seesama asi. See kõik annab vaatajale tunniks ajaks sellise hetke, kus su päriselu pannakse pausile ja sul on võimalus siseneda kuhugi täiesti teise maailma. Ja ta kuidagi nii jõuliselt suunab sind enda sisse vaatama. See ongi see, et ta annab sulle selle võimaluse enda sees toimetada. Ja see ruum on hästi antud, et iga inimene saab omamoodi tajuda. Ilma isegi lugu teadmata. Minu jaoks ju kogu see protsess algas niimoodi, et nägin proovi videot ja isegi seda vaadates mul hakkasid käed värisema ja mõtlesin, et mis asi see on!! Mingi täiesti müstiline maailm.

Sa valid minu teada väga, milliseid projekte sa teed. Miks sa selle projekti vastu võtsid? Miks sa kampa tulid?

Naljakal kombel mul oli mingi sisetunne, et ühel päeval ma Teeduga koostööd teen ja no sinuga oleme ju varem ka teisel pinnal koostööd teinud. See oli jah kuidagi väga lihtne tegelikult. Mingi äratundmine. Praegu Teeduga veel rohkem tuttavaks saades ongi tekkinud arusaam, et see ongi hästi loogiline, et inimesed, kes räägivad sama keelt, satuvadki ühel hetkel koostööd tegema. Ma olen kindel, et see ei jää meie viimaseks koostööks.

Olen kuulnud, et sul oli tegelikult unistus saada baleriiniks.

(naerab) Nagu ilmselt kõigil väikestel tüdrukutel. See kõlab sellisena. Aga tegelikult küll. Mu ema oli nooruses iluvõimleja ja tema tantsutrennides käisin pisikesest peale. Ja lisaks ka veel rahvatantsu- ja karaktertantsu trennis. Muusikakoolist isegi tulin ära, et saaksin rohkem aega tantsimiseks. Muidugi pilliga esinemise hirm oli nii suur, et see tõukas tagant ka.

Mis pilli sa mängisid?

Flööti, plokkflööti. Ma ei jõudnudki päris flöödini. Tegelikult ma praegu unistan, et saaksin seda ikkagi õppida ja mängida. Aga jah tulin muusikakoolist ära, et minna veel ühte tantsutrenni. NIi, et mu valik oli tants, tants, tants. Mulle meeldis laulda, aga tants oli kuidagimoodi kirglikum. Kuni täiesti keskkooli lõpuni välja, aga siis ma lõin kuidagi araks. Tahtsin tegelikult tantsu õppima minna Tallinna Ülikooli, aga ma ei julgenud lõpuks katsetele minna. Aga elu on ikkagi niimoodi teinud, et ma olen saanud peale pikka pausi jälle liikuda-tantsida. Ja oli ikka magusvalus küll kui mingil hetkel “Kuldse templi” proovides Takatoshi (balletisolist Takatoshi Machiyama) vaatas mu jalgu ja ütles, et “issand sul on täiesti perfektsed baleriini jalad”. Jah, mingi hetk ma nii väga tahtsin baleriiniks saada ja olekski olnud justkui kõik eeldused aga nii ta läks…

Aga tundub, et su tantsupäevad on alles ees?

Jah, tahaksin tantsu enda jaoks veel avastada, uurida. Ennast viia sellesse kohta, et see kõik oleks loomulik, see on väga keeruline. See ongi see minu väljakutse ka selle tükiga. Ma olen selle usalduse eest mega tänulik ja ma loodan, et saame seda aina veel ja veel mängida.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid